Kõik raportid / Esileht
Blog
5. veebruar 2015

Mis rolli peaks tehnoloogia omama arstivisiidil?

Dr. Kalev Karu rääkis Arengufondi e-tervise teemalisel Happy Hour’il sellest, kus tema kui arsti jaoks võiks tehnoloogiast kõige enam kasu olla. Alljärgnev on IT-spetsialistidele suunatud skemaatiline vaade arstimisest

Ravimise protsessi tuum seisneb patsiendi ja arsti kokkusaamises

Arsti ja patsient saavad kokku. Arst vaatab, mida ta patsiendi minevikust teada saab (anamnees) ja mida ta patsienti oma viie meelega kogedes tunneb (läbivaatus). Neid andmeid analüüsides pakub ta välja mudeli (uuringu- ja raviplaan), kus ta kirjeldab milliseid ravimeid võtta või milliseid protseduure teha, et patsient terveks saaks. Seejärel paneb ta kõik need andmed ja otsused kirja, et neid vajadusel tulevikus kasutada. Protsessid arsti jaoks on järgmised:

Inimene suudab andmeid õigesti töödelda siis, kui ta ajus käib samaaegselt kolm protsessi. Neljanda, viienda ja kuuenda lisandumisel on otsustusprotsess häiritud ja tekib inimlike eksimuste oht. Patsiendiga kohtumisel võib arstil samaaegselt toimuvaid protsesse olla lausa kuus ning seetõttu võib kannatada otsus, mille arst patsiendi tervise üle langetab. Esimesena loobub arst dokumenteerimisest, sest see ei toeta reeglina reaalajas ravitööd. Seetõttu dokumenteeritakse haiguslugu tihti alles õhtu lõpuks ning kirja pannakse see, mis parasjagu meeles on. Seega on infosüsteem, kuhu patsiendi kohta käivad andmed sisestada tuleb täna arstile pigem lisakoormuseks, kui abivahendiks.

Andmetöötluse faas on see, kus tekib haige kaebustest teatud faktide muster, mida arst hakkab sobitama olemasolevasse meditsiinilisse kogemusse. Oma peas teeb arst võimalike diagnoosi ja ravivariantide pingerea. Pingerea üleval olev tõenäosus peab olema piisavalt suur, et see tulemus rahuldaks arsti ning sellest lähtuvalt määrab arst patsiendile ravi. Selle protsessi käigus arst uut teadmist ei genereeri vaid võrdleb olemasolevat teadmist patsiendi kohta käivate faktidega. Arstid on väga tihti üle koormatud protsessidega, mida nad patsiendiga suhtlemisel tegema peavad, et sellest tulevad otsustusvead andmetöötluse protsessis, mis oleks võinud olemata olla.

Kui dokumenteerimise ning andmetöötluse protsessid võiksid olla suuresti digitaalsed ja selle töö võiks ära teha tehnoloogia, siis inimsuhte protsessi ehk patsiendi ja arsti vahelist kommunikatsiooni ei ole võimalik arvutiga asendada.

Täna on arsti töölaual on väga palju ebaefektiivseid elemente, mis tekitavad lisaprotsesse arsti jaoks ning jätavad vähem aega patsiendi ning arsti vahelise inimsuhte tekkele. Näiteks kulub Eestis vererõhu mõõtmistulemuste käsitsi arvutisse sisestamisele aastas ühe täiskohaga töötava arsti tööaeg - lihtsalt selleks, et sisestada ühelt ekraanilt andmed teisele. See on töö, mille võiks täies mahus ära teha tehnoloogia.

Infosüsteemide üks ülesanne peaks olema reaalajas toetada arsti otsuseid, võttes maksimaalselt enda peale andmetöötluse ning andmesisestuse. Arstidel on vaja rohkem on aega inimsuhtele ning automaatse andmesisestuse osakaal peab suurenema nii palju kui võimalik.

Riigi poolt on väljakutse täna see, et luua tehnoloogilised eeldused terviseandmete standardiseerimiseks. See võimaldaks praktikas kasutada meeletut kogust andmeid, mida inimesed täna app’idega oma tervise kohta koguvad ja mis on sisuliselt kasutud.