1 Biotehnoloogia rakendusvaldkondade traditsiooniline jaotus

Joonis 1. Biotehnoloogia värvijaotus, Yali Friedman 2008 ülevaatest 1



Joonis 2. Uue bioloogia (New Biology) skeem 2. Uus bioloogia tarbib sisendina loodusteaduste, IKT ja inseneriteaduse tulemusi. Uued lahendused tekivad eri valdkondade integratsioonis.



Joonis 3. Biotehnoloogia valdkondade omavaheline suhestumine


Biotehnoloogia sektori definitsiooni ja statistilise metoodika puhul on toetutud OECD materjalidele, täpsemalt „A Framework for biotechnology statistics“ (avaldatud 2005).

Biotehnoloogia sektor defineeritakse biotehnoloogia tehnikate kasutamise kaudu. Ettevõtted (sektorid), mis kasutavad biotehnoloogilisi tooteid, kuid ei kasuta biotehnoloogilisi tehnikaid, ei ole biotehnoloogiaettevõtted, vaid biotehnoloogia sektori lõpptarbijad. Tehnikad on kirjeldatud loeteluna: DNA/RNA põhised tehnikad, proteiinid ja teised molekulid, raku ja koekultuurid, biotehnoloogia protsessid, geeni ja RNA vektorid, bioinformaatika ja nano-biotehnoloogia.

OECD soovitab, et biotehnoloogia kasutamise ja arengu uuringutesse ei arvataks ettevõtteid, mis

  • tegelevad rutiinse diagnostika, testimise ja nõustamisega;
  • on seadmete pakkujad ja toodete edasimüüjad;
  • on lõpptarbijad.

Biotehnoloogia sektori sees saab eristada teadus- ja arendustegevuse (edaspidi: R&D) ettevõtteid ja ettevõtteid, mis kasutavad biotehnoloogia tehnikaid toodete tootmiseks ja teenuste pakkumiseks nii sektorisiseselt kui ka -väliselt.

Biotehnoloogia sektoriga on seotud veel hulk ettevõtteid, mis ise ei kuulu biotehnoloogia sektorisse, kuid toetavad selle toimimist (nt seadmete tootmine ja müük), müüvad (vahendavad) biotehnoloogilisi tooteid või kasutavad neid. Jaotused ei ole kindlasti väga selgepiirilised: näiteks R&D ettevõtted võivad tegelda ka muude tegevustega, kuid jaotus võib toimuda kõige olulisema (nt käibe, tulude või töötajate arvu) põhjal. Skeemina võib neid vahekordi esitada nii (vt joonist 4).



Joonis 4. Biotehnoloogia sektor ja tema seosed teiste valdkondadega


Toote ja ettevõtte elutsükkel biotehnoloogias

Toode või teenus (edaspidi: toode) läbib oma eksistentsis teatavad elutsükli faasid: uuringud, juurutamine, turu hõivamine ehk kasv, küllastumine, taandumine ehk langus. Selliseid toodete (aga ka ettevõtete ja avastuste) elutsükleid on käsitlenud paljud autorid ja uurijad. Biotehnoloogiasektori tooted teeb ajakulukamaks paljude eelduste ja nõuete täitmine (mitmesugused ISO sertifikaadid ruumidele, seadmetele, kvaliteedisüsteemidele), mis võtavad aega, samuti tootearendus ise on kapitalimahukam (ühekordsed tarvikud, algkomponendid, kallid seadmed), nõuded toodete testimisele (loom- ja kliinilised testid) ning lõpuks toote turundamise nõuded. Kõrgtehnoloogia kasutamine ettevõtluses eeldab nii investeerimist seadmetesse, tootearendusse kui ka inimkapitali. Kindlasti tuleb meeles pidada, et paljud tooted lõpetavad oma eksistentsi enne turule jõudmist või positiivse rahavoo teket.

Biotehnoloogiat peetakse sarnaselt teiste kõrgtehnoloogiliste uurimisvaldkondadega sisend-genereerivaks (ingl k entry-generating) valdkonnaks. See tähendab, et luuakse täiesti uued tehnoloogilised suunad. Tüüpiliselt on sellistele valdkondadele iseloomulik 10–20-aastane algusfaas. Algusfaasis sisenevad sektorisse paljud ettevõtted, kuid pikaks ajaks jäävad neist ellu vähesed. Järgnev konsolideerumisfaas kestab hinnanguliselt 10–30 aastat ja sellele võib järgneda küllaltki pikaajaline stabiilsusfaas. Langusfaas ei pruugi ilmneda, kuid seda on siiski mitmete sektorite puhul tihtipeale täheldatud. Kogu protsess võib aga igas faasis katkeda uue tehnoloogilise läbimurdega. Seega ei sobi biotehnoloogia sektori strateegiateks ja ootusteks samad taktikad ja meetodid kui näiteks IKT-sektorile, peamiselt kordades suurema aja- ja ressursimahukuse tõttu. Biotehnoloogia puhul peetakse väga oluliseks seoseid akadeemiliste ringkondadega ja on täheldatud ka mõningast sõltuvust protsessi kaasatud inimeste arvust. Detailset analüüsi vt Lauri (2014) Biotehnoloogia sektori võrdlevast analüüsist.


Joonis 5. Skaleerimine on äärmiselt kapitalimahukas 3


2 Biotehnoloogia vedavad piirkonnad ja riiklikud strateegiad (Ungari, Soome), Biopõhise majanduse näiteid (Rootsi, Taani, Soome, Belgia)

Et biotehnoloogia on väga kallis valdkond, siis ei ole Eestil kindlasti mõtet vaadata suurte ja mahuka eelarvega riikide suunas ning ennast nendega võrrelda. Tuleb võtta malli teiste üleminekuriikide või väikeste majanduste edulugudest ja õnnestunud lahendustest.


Biotehnoloogia riiklikud strateegiad Ungari

Ungari 4

biotehnoloogiasektor on elujõuline ja teinud viimastel aastatel läbi suure kasvu. Aastail 2004–2010 kolmekordistus inimeste arv selles sektoris. Eksport moodustas 37% aastatulust ja oli 26 miljonit eurot (sh punane 19 miljonit ja bioinformaatika 6 miljonit). Sektori teadus- ja arendustegevus hõlmas 18 miljonit, millest 78% kuulus punasele biotehnoloogiale. Ungaris tegutseb 85 biotehnoloogia ettevõtet ja seal on kanda kinnitanud 13 rahvusvahelist biotehnoloogia ettevõtet; kokku on riigis 250 biotehnoloogiaga tegelevat teadus ja haridusasutust.

Ungari biotehnoloogiasektor on elujõuline ja teinud viimastel aastatel läbi suure kasvu. Aastail 2004–2010 kolmekordistus inimeste arv selles sektoris. 2010. aastal moodustas eksport 37% aastatulust, olles 26 miljonit eurot (sh punane 19 miljonit ja bioinformaatika 6 miljonit). Sektori teadus- ja arendustegevus hõlmas 18 miljonit, millest 78% kuulus punasele biotehnoloogiale. Ungaris tegutseb 85 biotehnoloogia ettevõtet ja seal on kanda kinnitanud 13 rahvusvahelist biotehnoloogia ettevõtet; kokku on riigis 250 biotehnoloogiaga tegelevat teadus ja haridusasutust.

2010. aastal loodi EL-i, riiklikest ja erasektori vahenditest biotehnoloogia riskikapitali fond nimega JEREMIE Riskikapitali Programm. Fond investeerib kodumaistesse väikestesse ja keskmise suurusega ettevõtetesse160 mln eurot. 2010/2011 investeeriti ligikaudu 25% aastani 2013 ette nähtud rahast, lisaks moodustati 2012. aastal uus umbes 140 mln euro suurune fond. JEREMIE programmi abil on Ungari jõudnud Euroopas viie enim riskikapitali biotehnoloogiasse kaasava riigi hulka.

Aastail 2004–2008 kasvas biotehnoloogia ettevõtete arv märgatavalt: 55-st 83-ni. Suurim kasv jäi aastaisse 2005/2006, kui 24 kuuga alustas 20 uut biotehnoloogia ettevõtet. Kasvu vedasid globaalne majandusolukord, uus innovatsioonipoliitika ja ülikoolide intensiivne spin-off tegevus. Alates 2008. aasta kriisist on tehnoloogiaettevõtete arv jäänud enam-vähem samaks.

Kui vaadata koos punast biotehnoloogiat ja bioinformaatikat, on tegemist enamasti väikeettevõtete (25–50 töötajat) ja mõne üksiku suurema ettevõttega. Sektor on noor ja kasvab kiiresti. Teadus- ja arendustegevus on äärmiselt kõrge riski ja aeglase tasuvusega. Sihitakse suuri nišiturge, kus ollakse vaid mõnekümne töötajaga mõnikord isegi turuliidrid. Peamiselt tegeldakse teenuste ja tehnoloogiliste lahenduste müügiga teistele biotehnoloogia ettevõtetele või ravimitööstusele; esindatud on ka terapeutika, molekulaardiagnostika ja proteoomika. Genoomiinformaatika alal tegutsetakse peamiselt koduturul. Võimalustena nähakse järgmise põlvkonna sekveneerimistehnoloogiate arengut ja biomarkeripõhist teadustööd. Murekohad on teadus- ja arendustegevus, ettevõtte arendamine ja sisenemine rahvusvahelistele turgudele. Punase biotehnoloogia vallas on 150 teadus- ja haridusasutust.

Rohelise ja valge biotehnoloogia sektoris on lisaks väikeettevõtetele suuremaidki tegijaid. Suur osa ettevõtetest on üle 10 aasta vanad ja kasvavad aeglaselt. Tegutsetakse kohalikul turul, põhiliselt väikese riskiga ettevõtluses. Enamasti müüakse valmistooteid, väljapoole litsentsimise osakaal on väike. Põhiprobleemid on seotud koduturu ja ettevõtluse arendamisega.

Valges biotehnoloogias on kolm peamist suunda biopõhised materjalid ja ümbertöötlusjaamad, bioenergeetika ning keskkonna biotehnoloogia. Et biopõhised ümbertöötlusjaamad on olemuselt kapitalimahukad, on sektoris põhirõhk suurettevõtetel. Toodetakse aminohappeid loomasöödaks, orgaanilisi happeid alusühendiks teiste keemiaproduktide sünteesiks, tegeldakse uurimistööga, kuidas kasutada glütseriini biogaasi tootmisel. Hetkel puudub ensüümitööstus. Bioenergeetika suunal tahetakse kohalikust biomassist energiat toota. 1,8 miljonit hektarit Ungari 5,7 miljonist hektarist põllumaast on madalama kvaliteediga ja seda saaks kasutada siseriiklikuks biomassi tootmiseks. Arvutused näitavad, et umbes kolmandik Ungari biomassist on taastuv ja et sellest piisaks riigi energiavajaduse rahuldamiseks. 60% läheb toidutööstusse, seega suudetaks umbes 40% riigi energiavajadusest ise toota. Praegu on Ungaris seitse biogaasijaama, lisaks toodab biogaasi 12–15 prügilat. Vaid kaks linna kasutab gaasil töötavaid busse. Bioetanooli toodab kaks jaama, biodiislit üks jaam. Keskkonna biotehnoloogia põhiprobleem on Nõukogude Liidu sõjaväeosadest maha jäänud saastus põllumajanduspiirkondades. Sellega tegeleb mitu laborit.

Rohelises biotehnoloogias on suurim alavaldkond taime-biotehnoloogia. Peamised tegevusalad on marker-aretus, mikropaljundus (paljundamine koekultuuris) ja geneetiline muundamine. Viimane tegevusala on küll tugeva teadusliku baasiga, ent Ungari ja ELi seadusandlus ei võimalda teadustulemuste kasutamist ettevõtluses. Arendustööd tuleb jätkata välismaal. Looma-biotehnoloogia valdkonnas on fookuses embrüotehnoloogia ja molekulaarne diagnostika ning marker-aretus. Toidu-biotehnoloogia suunad on toidu turvalisuse seire ja GMOde tuvastamine.

Ungaris paikneb ka 13 rahvusvahelise korporatsiooni allettevõtet ja 23 biotehnoloogiaga seotud ettevõtet (laborivarustuse, tehnosiirde, nõustamise jne tegevusvaldkonnad).

2010. aastal oli sektoris rohkem kui 1300 töötajat, kuid kaasates ka sektoriga seotud valdkonnad ja rahvusvaheliste ettevõtete osakonnad, on töötajaid 4000–5000.

Ungarile on iseloomulik, et riigis on rohkem kommertsialiseerimispotentsiaaliga tehnoloogiat kui kompetentseid inimesi seda ellu viima. Esiteks on vähe bioettevõtjaid, kes alustaksid uusi start-upe ja spin-offe. Teiseks on puudus bio-juhtidest, kelle haridus kombineeriks loodusteaduste tausta ärijuhtimiskoolitusega.

Ungari nimetab viis suuremat sektori kasvu takistavat barjääri, mille ületamiseks on koostatud ka meetmed: alus- ja rakendusteaduste aeglane areng, tehnosiirde väike ulatus, inimkapitali puudus, ettevõtete finantsvajaduste ebapiisav rahuldamine, turukeskkonna nõrk arendamine.

Riskikapital on biotehnoloogiasektori oluline osa. Selle puudumisel peavad biotehnoloogia ettevõtted järgima teenuseid või lahendusi pakkudes saadava kiire sissetuleku mudelit. 2010. aastal loodi EL-i, riiklikest ja erasektori vahenditest biotehnoloogia riskikapitali fond nimega JEREMIE Riskikapitali Programm. Fond investeerib kodumaistesse väikestesse ja keskmise suurusega ettevõtetesse 160 mln eurot. 2010/2011 investeeriti ligikaudu 25% aastani 2013 ette nähtud rahast, lisaks moodustati 2012. aastal uus umbes 140 mln euro suurune fond. Äriinglid on koondatud ka ühise fondi Day One Capital alla. JEREMIE programmi abil on Ungari jõudnud Euroopas viie enim riskikapitali kaasava riigi hulka 5. Sektori tulevikuprobleemiks näib kujunevat inimeste puudus, eriti ettevõtluse poolel. Vähe on alustavaid bio-ettevõtjaid, teiseks on puudus eluteaduste taustaga juhtidest. Ungari on koostanud sektori strateegia ja tegevusplaani aastateks 2010–2030. Aastaks 2030 tahetakse müügitulude kasvu kümnekordistada ja ületada ühe miljardi euro piir. Tahetakse kahekordistada ka ettevõtete arvu.

Peamised Ungari biotehnoloogiasektorit mõjutanud ja mõjutavad tegurid
  1. Ungaris on biotehnoloogia sektor kahel viimasel kümnendil pidevalt kasvanud.
  2. 2010. aastal oli biotechi aastatulu 71 miljonit eurot (see liikus üles 17 miljonilt aastal 2004). Töötajate arv suurenes selle aja jooksul 590-lt 1816-ni.
  3. Rohelise ja valge biotehnoloogia sektor on noored ja arenemisjärgus
  4. 2010 ja 2011 külmutati riiklik rahastus, kuid toetust leiti riskikapitali fondist.
  5. Inimressurss on samuti sektori kitsaskoht. Juba praegu on puudus bioettevõtjatest ja biojuhtidest.
  6. Sektor on valmis arenema sünergia ning uute tehnoloogiate integratsiooni ja multidistsiplinaarsete lähenemiste kaudu.


Tabel 1. Biotehnoloogia statistika

Kokku biotehnoloogias

Punane

Bio-informaatika

Roheline

Valge

Biotehnoloogia ettevõtteid 2011

85

37

10

19

19

Töötajaid 2010

1816

1168

158

285

205

Teadus- ja arendustöötajaid 2010 (% kõigist)

650

433 (37%)

116 (73%)

50 (18%)

51 (25%)

Kogutulu

71 mln eurot

32 mln eurot

7 mln eurot

26 mln eurot

6 mln

Eksporditulu (% kogutulust)

26 miljonit eurot (37%)

19 mln eurot (60%)

6 mln eurot (83%)

< 1 mln eurot (1%)

1 mln eurot (14%)

Teadus- ja arendustöö kulud (% kogukulust)

18 miljonit eurot(26%)

14 mln eurot (44%)

2 mln eurot (34%)

1 mln eurot (4%)

1 mln eurot (15%)


Kasvu vedas globaalne majandusolukord, uus innovatsioonipoliitika ja ülikoolide intensiivne spin-off tegevus. Alates 2008. aasta kriisist on tehnoloogiaettevõtete arv jäänud enam-vähem samaks.

Aastail 2004–2008 kasvas biotehnoloogia ettevõtete arv märgatavalt: 55-st 83-ni. Suurim kasv jäi aastaisse 2005/2006, kui 24 kuuga alustas 20 uut biotehnoloogia ettevõtet. Kasvu vedasid globaalne majandusolukord, uus innovatsioonipoliitika ja ülikoolide intensiivne spin-off tegevus. Alates 2008. aasta kriisist on tehnoloogiaettevõtete arv jäänud enam-vähem samaks.


Sektori alavaldkondades võib eristada 12 ärimudelit.

Punane

Teadus- ja arendustehnoloogiad ja -teenused

Terapeutika

Genoomika, proteoomika, molekulaarne diagnostika

Bioinformaatika

Keemiline informaatika

Genoomi-informaatika

Teenused eksperimentidele

Roheline

Taimede biotehnoloogia

Toidu biotehnoloogia

Loomade biotehnoloogia

Valge

Bioenergia

Biomaterjalid

Bioremedatsioon

Punases biotehnoloogias on 43% ettevõtetest, suurim alavaldkond on teadus- ja arendustehnoloogiad ja -teenused; järgneb terapeutika ja taime-biotehnoloogia.



Joonis 1. Töötajate üldarv Ungari biotehnoloogiasektoris 6. 2007. aastal kasvas töötajate arv plahvatuslikult. Seda kasvu toetasid 2005. ja 2006. aasta majanduskasvu tingimustes tehtud investeeringud biotehnoloogia sektorisse ja seeläbi suurenenud ettevõtete arv.


Kui vaadata koos punast biotehnoloogiat ja bioinformaatikat, on tegemist enamasti väikeettevõtete (25–50 töötajat) ja mõne üksiku suurema ettevõttega. Sektor on noor ja kasvab kiiresti. Teadus- ja arendustegevus on äärmiselt kõrge riski ja aeglase tasuvusega. Sihitakse suuri nišiturge, kus ollakse vaid mõnekümne töötajaga mõnikord isegi turuliidrid. Peamiselt tegeldakse teenuste ja tehnoloogiliste lahenduste müügiga teistele biotehnoloogia ettevõtetele või ravimitööstusele. Peamised murekohad on teadus- ja arendustegevus, ettevõtte arendamine ja sisenemine rahvusvahelistele turgudele.

Rohelise ja valge biotehnoloogia sektoris on lisaks väikeettevõtetele suuremaidki tegijaid. Suur osa ettevõtetest on üle 10 aasta vanad ja kasvavad aeglaselt. Tegutsetakse kohalikul turul, põhiliselt väikese riskiga ettevõtluses. Enamasti müüakse valmistooteid, väljapoole litsentsimise osakaal on väike. Põhiprobleemid on seotud koduturu ja ettevõtluse arendamisega.

Ungaris paikneb ka 13 rahvusvahelise korporatsiooni all-ettevõtet ja 23 biotehnoloogiaga seotud ettevõtet (laborivarustuse, tehnosiirde, konsulteerimise jne tegevusvaldkonnad)

2010. aastal oli sektoris rohkem kui 1300 töötajat, kuid kaasates ka sektoriga seotud valdkonnad ja rahvusvaheliste ettevõtete osakonnad, on töötajaid 4000–5000.


Punane biotehnoloogia

Ungari suurim biotehnoloogia alasektor on punane biotehnoloogia.

Punases biotehnoloogiasektoris tegutseb 37 ettevõtet. Ravimiarenduselt on liigutud toodete ja teenuste arendamisele. See näitab sektori küpsust. Lisaks on punase biotehnoloogiasektoriga otseselt seotud umbes 40 ettevõtet prekliiniliste ja kliiniliste uuringute ning laboritehnika ja -tarvikute valdkonnas. Seitsmel suurel biotehnoloogia ettevõttel on Ungaris oma haru – Amgen, Berlin Chemie, BMS, Eli Lilly, GSK, UCB, Wyeth. Punase biotehnoloogia vallas on 150 teadus- ja haridusasutust. Peamiselt pakutakse tehnoloogilisi lahendusi ja teenuseid, esindatud on ka terapeutika, molekulaardiagnostika ja proteoomika.


Bioinformaatika

Ettevõtlust leiab kolmel suunal – genoomiinformaatika, keemiline informaatika ja tugiteenused.

Genoomiinformaatika alal tegutsetakse peamiselt koduturul. Võimalustena nähakse järgmise-põlvkonna sekveneerimistehnoloogiate arengut ja biomarkeripõhist teadustööd. Keemiline informaatika on 90ndatel hoo sisse saanud valdkond, kus turg praegu kiiresti kahaneb. Kolm ettevõtet pakub bioinformaatika tuge teiste valdkondade katsete sooritamiseks. Uued laborimeetodid vajavad sageli erilahendusi, eriti kui tegemist on kõrg-läbilaskevõimega skriiningute või mikroskoopia piltide töötlemisega.


Valge biotehnoloogia

Valges biotehnoloogias on kolm peamist suunda biopõhised materjalid ja ümbertöötlusjaamad, bioenergeetika ning keskkonna biotehnoloogia. Et biopõhised ümbertöötlusjaamad on olemuselt kapitalimahukad, on sektoris põhirõhk suurettevõtetel. Toodetakse aminohappeid loomasöödaks, orgaanilisi happeid alusühendiks teiste keemiaproduktide sünteesiks, tegeldakse uurimistööga, kuidas kasutada glütseriini biogaasi tootmisel. Hetkel puudub ensüümitööstus. Bioenergeetika suunal tahetakse kohalikust biomassist energiat toota. 1,8 miljonit hektarit Ungari 5,7 miljonist hektarist põllumaast on madalama kvaliteediga ja seda saaks kasutada siseriiklikuks biomassi tootmiseks. Arvutused näitavad, et umbes kolmandik Ungari biomassist on taastuv ja et sellest piisaks riigi energiavajaduse rahuldamiseks. 60% läheb toidutööstusse, seega suudetaks umbes 40% riigi energiavajadusest ise toota. Praegu on Ungaris seitse biogaasijaama, lisaks toodab biogaasi 12–15 prügilat. Vaid kaks linna kasutab gaasil töötavaid busse. Bioetanooli toodab kaks jaama, biodiislit üks jaam. Keskkonna biotehnoloogia põhiprobleem on Nõukogude Liidu sõjaväeosadest maha jäänud saastus põllumajanduspiirkondades. Sellega tegeleb mitu laborit.


Roheline biotehnoloogia

Rohelises biotehnoloogias on suurim alavaldkond on taime-biotehnoloogia. Peamised tegevusalad on marker-aretus, mikropaljundus (paljundamine koekultuuris) ja geneetiline muundamine. Viimane tegevusala on küll tugeva teadusliku baasiga, ent Ungari ja EL-i seadusandlus ei võimalda teadustulemuste kasutamist ettevõtluses. Arendustööd tuleb jätkata välismaal. Looma-biotehnoloogia valdkonnas on fookuses embrüotehnoloogia ja molekulaarne diagnostika ning marker-aretus. Toidu biotehnoloogia suunad on toidu turvalisuse seire ja GMOde tuvastamine.


Inimressurss – kas järgmine sektori kitsaskoht?

Ungarile on iseloomulik, et riigis on rohkem kommertsialiseerimispotentsiaaliga tehnoloogiat kui kompetentseid inimesi seda ellu viima. Esiteks on vähe bioettevõtjaid, kes alustaksid uusi start-upe ja spin-offe. Teiseks on puudus biojuhtidest kelle haridus kombineeriks loodusteaduste tausta ärijuhtimiskoolitusega. Ungari Biotehnoloogia Assotsiatsioon korraldas 2006/2007 populaarse treeningprogrammi BioManager. See oli mõeldud teadustöötajatele ja loodusteaduste üliõpilastele. 10-nädalases programmis osales rohkem kui 300 inimest. Praegu on aktiivne ülikooli lõpetanutele suunatud enesetäiendusprogramm Semmelweis International BioEntrepreneurship (SIBE). See võimaldab õppida töö kõrvalt ja selles õpitakse reaalsete leiutiste pealt, kaasates meeskonda ka leiutaja. Üheskoos arendatakse leiutise ärilist poolt ja koostatakse äriplaan investeeringute leidmiseks. Esimene programm sooritati 2010/2011 ja seda saatis suur edu: mitmed lõpetajad rajasid oma ettevõtte või muutsid oma tegevust ärilisemaks.



Joonis 2. Kvalitatiivne faktor – kasvukeskkond: valitsuse toetus, kvalifitseeritud tööjõud, tehnoloogiasiirde süsteemid, intellektuaalomandi kaitse, tehnopargid ja klastrid, avalik-õigusliku ja erasektori rahaline toetus, ravimitööstuse olemasolu. Kvantitatiivne faktor – biotehnoloogiatööstuse olemasolu: ettevõtete, töötajate ja toodete arv.


Viis peamist tulevikubarjääri
  • Alus- ja rakendusteadus. Et hoida Ungarit kiire kasvu kursil, peab alus- ja rakendusteaduste kasv olema kiirem kui praegu projekteeritud kasvukõver.
  • Tehnoloogiasiire. Kuigi põhialused on paigas, on tarvis tehnoloogiasiiret laiendada ja stabiliseerida.
  • Inimkapital. Puudus on loodusteaduste tausta ja juhtimiskogemusega inimestest, vähe on ka teadlasi, kellel on tööstuslik teadus- ja arenduskogemus.
  • Ettevõtluse rahastamine. Kapitali kättesaadavus biotehnoloogiasektoris oli fondide loomiseni äärmiselt kehv ja on probleemne siiani.
  • Turukeskkond. Ungari biotehnoloogiasektori rahvusvaheline turustamine on puudulik. Ka siseriiklikku turgu saab kõvasti arendada, näiteks farmaatsiatööstuses.


Ungari tegevuskava meetmed biotehnoloogia ettevõtluse suunal

  1. Tasakaalustatud teadus- ja arendustegevuste rahastamine innovatsioonipüramiidi alustasandil. Tõhusam alus- ja rakendusteaduse rahastamine ja kättesaadavaks tegemine biotehnoloogia ettevõtetele.
  2. Tehnoloogiasiirde arendamine teadustulemuste paremaks kasutamiseks. Tehnoloogiasiirde subsideerimine teadusasutuste juures. Bioinkubaatori loomine. Algfaasi rahastus. Intellektuaalomandi haldamine.
  3. Tugeva teadus- ja juhtimiskompetentsi väljaõpetamine, ligitõmbamine ja säilitamine. Karjäärivalikute loomine akadeemilise ja erasektori teaduse ning biotehnoloogiaettevõtluse juhtimise vahel. Biotehnoloogia ettevõtete juhtimispädevuse tõhustamine. Välismaistes biotehnoloogia ettevõtetes tegutsevate inimeste naasmise soodustamine. Kodumaiste edukate ettevõtjate kaasamine biotehnoloogia sektorisse.
  4. Eri etappides olevate biotehnoloogiaettevõtete rahastamine. Teadus- ja arendus- ning kommertsialiseerimisvahendite kättesaadavamaks muutmine kasvule keskendatud SMEdele. Siseriikliku ja väliskapitali kaasamine SMEde jaoks. Maksusoodustused äriinglitele ja erasektori biotehnoloogiainvesteeringutele. Noore innovatiivse ettevõtte staatuse tutvustamine. Intellektuaalomandilt tulumaksu kaotamine.
  5. Turukeskkonna loomine, mis toetab biotehnoloogia innovatsiooni. Ungari biotehnoloogiasektori turustamise ja suhtekorraldustegevuste intensiivsemaks muutmine. Suuremahuliste projektide testkeskkonna loomine.


Alasektori-põhised meetmed

Punane
  • Ungari biotehnoloogiatoodete prekliinilisteks ja kliiniliste katsetusteks tasuvate tingimuste loomine.
  • Punase biotehnoloogia interdistsiplinaarsete õppeprogrammide koostamine.
  • Avaliku diskussiooni arendamine tüvirakku ja rakuteraapia, geeniteraapia ja personaalmeditsiini teemadel.
  • Sektorisisese koostöö ja teadmiste ülekande soodustamine.
  • Tervishoiusüsteemis osalevate eraettevõtete tugevdamine neutraalse rahastamisega.


Bioinformaatika

  • Magistri- ja doktoriõppe programmide alustamine.
  • Välismaiste bioinformaatikute kursuste korraldamine.
  • Personaalmeditsiini seadusandluse koostamine.
  • Meditsiiniliste uuringute ja biopanganduse seadusandluse korrastamine.
  • Bioinformaatika väärtuse tutvustamine suurettevõtetele.
  • Kolmanda põlvkonna sekveneerimiskeskuse loomine Ungarisse.
  • Genoomipõhiste otsuste tegemiseks seadusandluse loomine.
  • ELIXIRi projektiga liitumine bioinformaatika infrastruktuuri loomiseks.


Valge
  • Valge biotehnoloogia arenguks majanduskeskkonna loomine.
  • Bioenergeetika valdkonna tegevuste integratsioon.
  • Biorafineerimine, infrastruktuuri arendamine.
  • Uuenevate ja alternatiivenergia allikate seadusliku olukorra selgitamine.
  • Infosüsteemide ja finantsvahendite ajakohast liikumist võimaldava paindliku riigihankesüsteemi ülesehitamine.


Roheline
  • Toodete seadusandliku kaitse tõhustamine.
  • Keskkonnale ohutute geneetiliselt muundatud taimede arendamise toetamine ja selles valdkonnas ühiskonna heakskiidu pälvimine.
  • GM akti ülevaatamine.
  • Liikide molekulaarse säilitamise lisamine Ungari taimearetuse ja taimede kvaliteedisüsteemi.
  • Kloonitud loomadelt saadava piima ja liha tööstusliku kasutamise seadusandluse ülevaatamine.
  • Geneetiliselt muundatud taimede ja loomade aktseptimise saavutamine ühiskonnas.


Soome

Biotehnoloogia programmidega alustati Soomes 1970–1980ndatel. 1970ndate lõpus oli Soome R&D osakaal SKPs tööstusriikide hulgas üks madalaimaid. 1983 asutati Tekes, ja rahastus kasvas 10% aastas. See oli üks kiiremaid kasve OECD riikide hulgas. Biotehnoloogiaga sooviti teha sama mida IKTga, milles Soome on teadustegevusele spetsialiseerunud rohkem kui ükski teine riik. Biotehnoloogia ja IKT erinevused seisnevad selles, et biotehnoloogia ei ole hetkel seotud ühegi tugeva tootmissektoriga – ei ole tugevaid tootjaid ega kasvu tekitajaid. Väike osa biotehnoloogiast tegeleb traditsioonilise töötleva tööstusega (metsa- ja keemiatööstus).

Biotehnoloogia ja biouuringute probleem on kriitilise massi puudus ja keskuste vähene koostöö. Keskendutakse punasele biotehnoloogiale, kuid sektor on võrreldes teiste riikidega ikkagi väikeseks jäänud. Biomeditsiini suund on paljude riikide prioriteet; konkurents on seal äärmiselt tihe ja nõuab suuri investeeringuid. Soome võttis eesmärgiks teha biotehnoloogia sektorist üks majanduse alustalasid. Tipphetkel (2002) panustati biotehnoloogiasektorisse 50 miljonit eurot. 2001. aastal oli sektori lisandväärtus 500 miljonit eurot; võrreldes biotehnoloogilise metsatööstusega kuluks biotehnoloogial sellise kasvu korral metsatööstusele järele jõudmiseks 50 aastat. Elektroonikatööstusega võrreldes vajab biotehnoloogia 30 aastat, et jõuda üheks majanduse alustalaks. Kui biotehnoloogia jätkab aga viimase viie aasta kasvu, läheb 15–30 aastat, et saavutada paberi- ja elektroonikatööstusega sama tase.

Soome biotehnoloogiasektori peamised murekohad on teaduse vähene rahvusvahelisus ja keskpärane kvaliteet, kõrgharidus- ja teadussektori killustatus, toetuspõhine mõtteviis, erasektori teadus- ja arendustöö väike osakaal.



Joonis 3. Tekesi teadus- ja arendustegevuste toetus biotehnoloogia SMEdele 7. Soome biotehnoloogia sektor on läbi aastate saanud kasutada tugevat rahalist toetust.



Joonis 4. Soome biotehnoloogia SMEde käive ja töötajate arv. Kuigi töötajate arv sektoris ei ole stabiilselt kasvanud, on käive näidanud stabiilset suurenemist.


Soome biotehnoloogia sektorit suunav jõud hakkab lähiajal olema biomajanduse strateegia, mille eesmärgid on biopõhisele majandusele konkurentsivõimelise keskkonna loomine näiteks riiklike suunamiste ja nõudluse kaudu, riskikapitali kaasamine julgetesse algatustesse, tugeva kompetentsibaasi loomine ja biomassi kättesaadavuse kindlustamine.

Biotehnoloogia programmidega alustati Soomes 1970–1980ndatel. 1970ndate lõpus oli Soome R&D osakaal SKPs tööstusriikide hulgas üks madalaimaid. 1983 asutati Tekes, ja rahastus kasvas 10% aastas. See oli üks kiiremaid kasve OECD riikide hulgas. Innovatsiooni nähti üha enam ettevõtete, teadusasutuste, finantseerijate ja poliitikategijate ühise keelena. 1990ndatel edenes teaduse ja tehnoloogia innovatsioonipoliitika. Suund võeti kompetentsipõhisele majandusele ja innovatsioonipõhised sektorid võitsid uutest turgudest rohkem. IKTsse investeeriti juba enne Tekest ning sellest tulenevad ka Soome Nokia ja ICT klastri edu.

Paralleeli biotehnoloogiaga nähakse kahes aspektis – biotehnoloogiaga taheti teha sama, mida IKTga (IKT teadustegevusele on Soome spetsialiseerunud enim kui ükski teine riik). Teiseks – regioonikeskuste loomine on biotehnoloogiat positiivselt mõjutanud ja kaasanud investeeringuid. Suurem osa vastavatest ettevõtetest asub viies tehnoloogia- ja teaduskeskuses. Biotehnoloogia ja IKT erinevused seisnevad selles, et biotehnoloogia ei ole hetkel seotud ühegi tugeva tootmissektoriga – ei ole tugevaid tootjaid ega kasvu tekitajaid. Väike osa biotehnoloogiast tegeleb traditsioonilise töötleva tööstusega (metsa- ja keemiatööstus).

Biotehnoloogia ja biouuringute probleem on kriitilise massi puudus ja keskuste vähene koostöö. Keskendutakse biofarmale, kuid sektor on võrreldes teiste riikidega ikkagi väikeseks jäänud. Biomeditsiini suund on kõikide riikide prioriteet; konkurents on seal äärmiselt tihe ja nõuab suuri investeeringuid. Soome võttis eesmärgiks teha biotehnoloogia sektorist üks majanduse alustalasid. Tipphetkel (2002) panustati biotehnoloogiasektorisse 50 miljonit eurot. 2001. aastal oli sektori lisandväärtus 500 miljonit eurot; võrreldes biotehnoloogilise metsatööstusega kuluks biotehnoloogial sellise kasvu korral metsatööstusele järele jõudmiseks 50 aastat. Elektroonikatööstusega võrreldes vajab biotehnoloogia 30 aastat, et jõuda üheks majanduse alustalaks. Kui biotehnoloogia jätkab aga viimase viie aasta kasvu, läheb 15–30 aastat, et saavutada paberi- ja elektroonikatööstusega sama tase.

Soome on suutnud oma teadus- ja arendustöö sektori rahastuse kõrge hoida, aastatel 2011–2015 oli GERD peaaegu 4%. Riiklik rahastus moodustab ligikaudu 25% kogu teadus- ja arendustegevuse rahastusest. 64% sellest läheb kõrgharidusele, 27% avalik-õiguslikele teadusasutustele ja umbes 8% erasektorisse 8.

Uus poliitika: kaks maksusoodustust kasvavatele firmadele. Erainvestorite maksusoodustus võimaldab edasi lükata makseid investeeringutelt, kui see kasum investeeritakse edasi sobivatesse ettevõtetesse. Teadus- ja arendustöö maksusoodustus SMEdele vähendab ettevõtte tulumaksu, mis on seotud teadus- ja arendustöö tegijate palgakuludega. Lisaks saab avalik-õiguslik investor määrata kasuminormi (return rate) kindlale tasemele (näiteks 8%); sellest üle jääv jagatakse fondi erainvestorite vahel. Maksusoodustus tehakse ka intellektuaalomandist tulevatele summadele.


Peamised barjäärid Soomes
  • Teaduse ja innovatsioonisüsteemi vähene rahvusvahelisus. 2012 oli vaid 13% teadlastest Soome ülikoolides välismaalased. Samas on 49% artiklitest aastatel 2006–2009 tehtud koostöös välismaa teadlastega. Välismaise teadus- ja arendustöö investeeringud erasektoris olid 7%. Välismaise talendi sissetoomise puhul on nõrk koht teadus- ja innovatsioonikeskkond ning ka palgatase avalikus ja kõrgharidussektoris ei ole piisavalt kõrge 9


Meetmed:
  • Ülikoolide rahvusvahelistamise strateegia.
  • Teaduse rahvusvahelisemaks muutmine on teadus- ja innovatsiooninõukogu suuniste 2011–2015 eesmärk.
  • Finland Distinguished Professor Program võimaldab välismaiste professorite ja tunnustatud teadlaste töötamist Soomes ja koostööd Soome teadlastega.
  • Haridusvaldkonna õigusruumi uuendamine, et võimaldada hariduse eksporti ja soodustada rahvusvaheliste õppurite liikumist Soome.
  • Teaduse kvaliteet. 2008–2010 mahtus 9% Soome teadlaste artiklitest maailma kõige paremate artiklite hulka. See on enam-vähem maailma keskmine number, mis jääb aga alla teistele põhjamaadele. Soome ülikoolide tase ei ole väga kõrge, Helsingi Ülikool on ainus Shanghai edetabeli esimese 100 hulgas (2012) ja ainus tabelis Times Higher Education World University Rankings 200 hulgas (2013).


Meetmed:

  • Soome Akadeemia rahastuse suurendamine, et seeläbi tõsta teaduse silmapaistvust.
  • Uus ülikoolide rahastamise mudel lisab soorituspõhise komponendi.
  • Tekesi rahastuse suurendamine ning teaduse, tehnoloogia ja innovatsiooni strateegiakeskuste loomine.
  • Spetsiifiline infrastruktuuri rahastamine.
  • Kõrgharidus- ja teadussektori killustatus. Teaduse kvaliteet ja ülekanne ühiskonda on seotud teadussüsteemi ülesehitusega. Süsteem on killustatud kolmes dimensioonis. Esiteks on ressursid jaotatud kolme eri tüüpi organisatsioonide vahel, millel on sama ülesanne (ülikoolid, polütehnikumid ja avalik-õiguslikud teadusasutused). Teiseks on organisatsioonid jaotatud hajusalt üle riigi. Kolmandaks on ka ülikoolid jaotatud sisemiselt väiksemateks ühikuteks.


Meetmed:

  • Jätkuv ülikoolide reformimine.
  • Polütehnikumide reform.
  • Tugev rõhk on toetuspõhistel meetmetel. Selline lähenemine ei arvesta uusi tööstussektoreid ja neid, mis jäävad toetustest väljapoole. Alguse on saanud mõtteviis, et innovatsiooni toetamisele tuleks läheneda nõudluspoole poolt, kuid need arengud on veel varajastes staadiumides. Et poliitika väljatöötajad on proovinud pakkuda lahendusi laiale ringile huvigruppidele eri situatsioonides, on ettevõtluse toetussüsteemid muutunud ülemäära keeruliseks taotlejatele ja ka haldajatele. Paljud programmid tunduvad kattuvat.

Meede:
  • Eraldi programm nõudluspoole innovatsiooni edendamiseks
  • Erasektori T&A tegevuse kontsentreerumine vähestesse sektoritesse ja firmadesse. 2010. aastal moodustas elektroonika, arvutite ja elektroonikaseadmete sektor 52% erasektori T&A tegevusest. Teine Soome eripära on vähene spetsialiseerumine hariduspõhistele sektoritele tootmises. Palju on kõrgtehnoloogilist ja IKT põhist tootmist, kuid oluliselt vähem inimkapitali põhist tootmist. Tulemuseks on vähene teenuste ja eriti teadmispõhiste teenuste osakaal Soomes. Teisisõnu: hoolimata suurtest investeeringutest teadus- ja arendustegevusse on Soome era- ja avalikult sektorilt tulnud vähe maailmatasemel tooteid, mis tuginevad Soomes tehtud innovatsioonil või Soome ettevõtetel. Vähe on ettevõtluse toetamist ja harjumust globaalsel skaalal mõelda; näiteks ei õpetata ettevõtlust ülikooli tasemel.


Meetmed:

  • Vigo programm, mis aitab algfaasis olevaid start-up ettevõtteid. 2012. aasta kokkuvõte mainib 43 ettevõtet ja seda, et kaasati ligikaudu 70 miljonit eurot kasvuraha, millest 57% tuli erasektorist. Välisinvestorite osakaal oli 32%.
  • Tekesi noore innovatiivse ettevõtte meede.


Soome tervishoiusektori kasvustrateegia 2014 10

Soome areng eluteaduste sektoris on olnud võrreldes Rootsi ja Taaniga aeglane. Miks?

  • Riiklikul tasemel on nähtud vaid kulurida ja avalikku teenust. See on hoidnud tagasi tööstuse sisenemist sektorisse.
  • Paljud innovatiivsed lahendused on saanud ärilise rakenduse väljaspool Soomet, sest kohalikel teadlastel ei ole olnud piisavalt ärilist mõtlemist.
  • Innovatsiooni jaoks on oluline funktsionaalsus ja sünergia kohaliku ja rahvusliku tasemega tervisesektori vahel. Ühe lüli vigane töötamine võib halvata kogu süsteemi.
  • Teadusasutuste tegevus on viimastel aastatel vähenenud, sest ka rahastust on vähendatud.

Soome on tervisesüsteemi investeerinud aastakümneid, kuid alles nüüd jõutakse esimeste edulugudeni: kogutud on proove, tehtud väljaõpet ja nüüd ollakse maailma tipptasemel. Negatiivne külg on, et investeeritud raha ei ole põhjustanud positiivseid rahavooge, haiglates väheneb teadustegevuse osakaal, innovatsiooni ei osata õigesti kasutada ning ettevõtetel puudub järjekindel ja kompetentne juhtimine.

Soome innovatsioonijuhtimine ja ka tervisesektor on väga killustatud. See segab pikaajalist koostööd ja välismaiste investeeringute voogu. Innovatsiooni juurdepääs turule on aeglane. Oluline on firmade kasvamise toetamine. Tuleb ehitada ökosüsteem, et kaasata kapitali tervisesektorisse.


Soome tervisesektori innovatsioonisüsteemi puudujäägid

  1. Teaduse ja innovatsiooni seisukohast puudulik ülikooli haiglate klastrite terviklik arendamine riiklikus ökosüsteemis. Tervisetehnoloogia puudulik õpetamine.
  2. Puudulik ülikoolide ja gruppide koostöö, mis ei taga suurte teemade ja projektide teket. Seetõttu on rahastus killustatud, Soome globaalne ambitsioon segane ning väheneb Soome võimekus kaasata erasektori ja ELi raha.
  3. Puudulik teadusasutuste koordineerimine. Seda parandades oleks võimalik leida ideedele, tehnoloogiatele ja leiutistele ka ärilisi võimalusi.
  4. Halb kvaliteet ja mastaabieeliste puudumine +(lack of scale advantages) tehnoloogiasiirde valdkonnas avalikes ülikoolides ja instituutides.
  5. Killustatud rahastus kasvu faasis, mistõttu paljud leiutised kolivad enne ärilise väärtuse saavutamist välismaale.
  6. Teaduse ja innovatsiooni killustatud rahastamine
  7. Vähene patsientide terviseandmete kasutamine.
  8. ELi hajutatud regulatsioonide ja standardite poliitika.
  9. Halb ligipääs turgudele, piloot- ja testimiskeskkondade vähesus. Üldine tagasihoidlik innovatsioonisõbralikkus avalikus sektoris ja selle vähene premeerimine.
  10. Puudub süsteemne tervisesektori arendus ja turundus, et laiendada investeerimisvõimalusi.


Soome biomajanduse strateegia 11

Strateegilised sihid

1. Luua biomajandusele konkurentsivõimeline tegutsemiskeskkond.
  • Globaalse nõudluse ennetamine, biomajanduse ja selleks vajalike tegevuste kaardistamine.
  • Juhtimismehhanismide arendamine, et toetada uusi biomajanduse lahendusi.
  • Stiimulite pakkumine, et asendada taastumatu energia kasutamine taastuvenergia kasutamisega avalikus sektoris.
  • Biomajanduse toodete nõudluse toetamine.
  • Biomajanduse lahenduste standardimise ja sertimise toetamine.
  • Nutikad rohelised linnaregioonid biomajanduse lahenduste arendamiseks.
  • Biomajanduse kaasamine Soome riigi kuvandisse.
2. Uus äri biomajandusest riskikapitali, julgete katsetuste ja sektorivaheliste piiride ületamisega.
  • Innovatsiooni ja kapitali kaasamine biomajandusse.
  • Biomajanduse lahenduste piloot- ja näidisprojektide rahastamine.
  • Sektoritevahelise biomajanduse koostööplatvormide arendamine.
3. Tugev biomajanduse kompetentsibaasi loomine hariduse, väljaõppe ja teaduse toel.
  • Haridusbaasi loomine biomajanduse ekspertide väljaõppeks.
  • Biomajandusele eeltingimuste loomine teaduse toel.
4. Juurdepääs biomassidele ja nende jätkusuutlik majandamine.
  • Biomassi kasutamise võimaluste ja kättesaadavuse kindlustamine, et rahuldada kasvava biomajanduse vajadusi.
  • Biomassi allikate kohta olemasolevate teadmiste tõhusam kasutamine.

Aluseks on võetud uurimus, millega on näidatud, et aastaks 2030 on maailmal vaja 50% rohkem toitu, 45% rohkem energiat ja 30% rohkem vett. Lahendus: uudsete uuenevate biopõhiste vahendite, puhaste keskkonnasõbralike energeetikalahenduste ja tõhusa ümbertöötlemise kasutuselevõtt.

Biomajanduse osakaal Soome majanduses on juba praegu suur (16%) ja hõlmab rohkem kui 300 000 töötajat. Biopõhise majanduse väljund 2025 peaks olema 100 miljardit eurot ja 100 000 uut töökohta.


Biopõhised majanduse näiteid


Linköping, Rootsi

See 140 000 elanikuga linn otsustas välja vahetada linna ühistranspordi bussid ning asendada need alternatiivkütusel liikuvatega, et vähendada saastet. Selleks valiti biogaasil sõitvad bussid. Otsustati kasutada kohalikku biogaasi. Linnavalitsuse initsiatiivil moodustati ettevõte Linköping Biogas AB koos kohaliku tapamaja ja põllumeeste ühendusega. Biogaasi saamiseks kasutatakse peamiselt toidutööstuse saasteid: sõnnik, rasv ja tapamajast tulevad jäätmed. Tapamajast tulevad jäätmed liiguvad 1,7 km pikkuse toru kaudu biogaasijaama ja gaas liigub torude kaudu bussidele mõeldud tanklatesse. Gaasitootmise jääkprodukt (väetis) serditakse vastavalt Rootsi nõuetele ja seda kasutatakse põllumajanduses. Kokku on diiselbusside asemel liikvel 60 biogaasibussi. Munitsipaalüksus suutis sel moel vähendada linnatranspordi CO2 heitmeid 9000 tonni võrra ja vähendada ka teiste saastegaaside emissiooni. Samuti Nüüd saab sisseveetava kunstväetise asemel kasutada kohalikku orgaanilist ja paranenud on kohalik orgaaniliste jäätmete töötlus. Biogaasijaam asendab 5,5 miljonit liitrit bensiini ja diislikütust aastas.


Samsø Saar, Taani

Tegemist on energiabalansis oleva ja süsinikneutraalse väikse (4000 inimest) munitsipaalüksusega, mis kasutab taastuvaid energiaallikaid, sealhulgas biomassi. Saarel on neli soojusjaama, mis kasutavad päikeseenergiat, kohalikku põhku või hakkepuitu, et toota sooja vett, mis suunatakse maa-aluseid torusid pidi kohalike elanike kodudesse. Et põhk saadakse kohalikust viljast, peetakse sellist süsteemi süsinikneutraalseks. Saare 11 tuuleturbiini toodavad elektrit, millest piisab kohalikuks tarbimiseks. Et saar ei ole veel lahendanud transpordiks kasutavate kütuste probleemi ja sõltutakse fossiilkütustest, püstitati rannikule veel 11 tuuleturbiini, et kompenseerida fossiilkütuste kasutamisest tulenevat keskkonnasaastet. Saadav energia müüakse Taanile.


Merksplas, Belgia

2009. aastal ehitati Merksplasi 9 MW soojus- ja elektrijaam, mis suudab kasutada mitmesuguseid vedelaid biokütuseid. Tekkivat soojust kasutavad kohalikud kasvuhooned, elekter müüakse kohalikku elektrivõrku. Kogu lahenduse tõhusus on üle 85%, sest tekkivat soojust kasutab ära põllumajandus. Aastane kokkuhoid: 36 000 tonni CO2 aastas. Projekti rahastas erasektor ning selles osalesid kohalikud põllumehed ja energeetikaettevõte.


Soome näited

Aluseks sai vajadus töödelda kohalikus kalatööstuses tekkivaid jäätmeid. Kõigepealt hakati kalajäätmetest kalaõli eraldama. Seejärel taibati, et järele jäänud biomass on kõrge valgusisaldusega ja seetõttu hea tooraine näiteks söödatööstusele. Kalatööstuse lähedal oli biojäätmete ladustusala, selle kõrvale ehitati biogaasijaam. Et kasutada tekkivat toorainet, disainiti biogaasi või bioõli kasutav elektrijaam. Jaamast tulev CO2 suunatakse kohalikesse kasvuhoonetesse. Elektrijaamast tulev energia liigub kalafarmi, kalafarmi reovesi omakorda kasvuhoonetesse. Kasvuhooned toodavad köögivilju, kuid ka arvestava hulga biomassi biogaasi tootmiseks. Terviklahendus tagab toidu, energia ja biogaasi tootmise ning jäätmekäitluse üheskoos.



3 Biotehnoloogia globaalsed trendid

Sektori üldised andmed

Punane biotehnoloogia

Punane biotehnoloogia moodustab 60% kogu biotehnoloogiasektorist, mis kasvas 2012. aastal 9% ja jõudis 304 miljardi USA dollarini 12.

Teadus- ja arendustegevuse (TA) lähenemine biomeditsiini küsimustele on lähiaastatel muutunud ja jätkab seda trendi. Suureneb tööstuse ja akadeemia koostöö ressursside ja ekspertide ühiseks kasutamiseks, üha sagedamini kasutatakse akadeemilist partnerit projekti elluviimiseks 13. Koosarendus on tööstuse seisukohast oluline, sest sageli osutub väikeses mahus akadeemias teostatud protsesside skaleerimine keeruliseks, kui sellega ei ole alguses arvestatud. Kuigi tehnoloogilised teadmised on koondunud peamiselt akadeemiasse, on seal puudus ärilistest, regulatiivsetest ja kliiniliste katsetega seotud teadmistest ning tööstus aitab akadeemial navigeerida.

Pikas perspektiivis tervisesektorit mõjutavad trendid:

  • Vananev rahvastik, eriti Euroopas ja Ameerikas. 65aastaste ja vanemate segmendi kasvutempo möödub alla 5aastaste segmendi kasvutempost eeldatavasti aastaks 2020 14
  • Krooniliste haiguste kasvav esinemissagedus. Elustiili ja toitumisharjumuste tõttu muutub järjest enam inimesi vastuvõtlikuks kroonilistele haigusele, näiteks diabeedile või kõrgvererõhutõvele, mis omakorda suurendavad südamehaiguste ja insuldi riski. Seetõttu suureneb vajadus preventiivsete ravimite ja meditsiiniseadmete ning teiste abistavate lahenduste järele (mobiilsed terviselahendused, e-tervis).
  • Uute turgude võimalused, BRIICSi riigid (Brasiilia, Venemaa, India, Indoneesia, Hiina, Lõuna-Aafrika Vabariik)
  • Tehnoloogilised ja innovatiivsed lahendused. Sageli mitmete teadusvaldkondade (bioloogia, IKT, inseneriteaduse, sünteetilise bioloogia ja nanotehnoloogia) koostöö.
  • Tervisesektori reformid. Suureneb riiklik toetus ja kindlustuskate. Tehnoloogiaplatvormide ja standardite väljatöötamine globaliseeruvas ühiskonnas. Suurendab arendustegevuse riski ja kulukust.
  • Farmaatsiatööstuse teadus- ja arendustöö produktiivsuse langus.
  • Suurenev biotehnoloogia roll innovatsioonis.
  • Finantsvahendite puudus.

Võimalused

OECD riikides on tervisesektori kulutused suurenenud viimasel kümnendil umbes 4% aastas, moodustades juba peaaegu 9% sisemajanduse kogutoodangust 15. Põhjus: kiirelt vananev elanikkond. Uued meetodid võimaldavad sooritada täpsemaid, kuid kallimaid protseduure. Peamised märksõnad on krooniliste haiguste ärahoidmine ja ravimite kõrgemad hinnad. Farmakogeneetika- ja biomarkeripõhiste testide kasutamine muudab haiguste diagnoosimise ja nende ravimise võimalusi. Paljusid surmavaid ja raskeid haigusi on praegu juba võimalik ravida, ja ravimid panustavad suurel määral inimkonna vananemisse. Samuti on oluliselt muutunud ravimite väljatöötamisprotsess, sest tööstus otsib rohtu järjest keerulisematele haigustele (vähk, astma, diabeet), mistõttu ollakse sageli vastakuti ebamäärase bioloogilise sihtmärgiga, ja see viib ravimikandidaatide läbikukkumisele kliinilistes faasides.

Muutunud on ka diagnostika, kus biomarkeripõhised testid suudavad arste nõustada haiguse staadiumi, ravimi doosi ja vastuse ning toksiliste mõjude osas. Selliste testide potentsiaal on väga suur, eriti krooniliste haiguste segmendis. Diabeet, vähk, kroonilised hingamishaigused ja dementsus on sotsiaalmajanduslikust seisukohast äärmiselt koormavad haigused. Arvatakse, et üksnes dementsusest tulenev aastane kogukulu on 604 miljardit USA dollarit (1% maailma majanduse kogutoodangust). Rahvastiku vananemist arvestades oodatakse numbri kahekordistumist aastaks 2030 ja kolmekordistumist aastaks 2050 16. Biomarkerite tuvastamine haiguse varastes faasides on äärmiselt suure preventiivse potentsiaaliga ja võimaldab ära hoida kroonilise haiguse kujunemist. Kui diabeeti põeb ligikaudu 300 miljonit inimest, peetakse latentse vormiga inimeste hulka kaks korda suuremaks. Diabeedi kujunedes esinevad sümptomid mitmetes organites. 65% juhtudest põhjustab surma veresoonkonna- või südamehaigus või insult. Arvatakse, et 80% diabeedist on ennetatav 17.


Proovikivid

  • Biomarkerite tuvastamine. Uute markerite leidmine on äärmiselt keeruline.
  • Biomarkeripõhiste testide kliiniline katsetamine ja tõestamine. Test peab vastama mitmesugustele nõuetele ja standarditele.
  • Ebaselged regulatiivsed nõuded ja tasud. Praegused regulatiivsüsteemid on koostatud lihtsate testide jaoks ega sobi hästi keerukamatele, rohkem interpreteerimist vajavatele testidele. Testi hind ei pruugi vastata selle keerukusele ja lõppväärtusele tervishoiusüsteemis. Need barjäärid hoiavad tagasi uute testide arendamist ja ka levikut. Samuti piiravad uute testide levikut arstide hulgas kujunenud hoiakud.
  • Puudub sobiv ärimudel. Edukaks innovatsiooniks on tarvis töötavat ärimudelit, et julgustada uute testide arendust ja kommertsialiseerimist.

Hoolimata mitmetest võimalustest on ettevõtete kasvuprognoosid tagasihoidlikud. Kuigi mõned regioonid on jäänud globaalsetest muutustest puutumata, on üheks suuremaks probleemiks kujunenud kiiresti kasvavad kulud ja tervishoiusüsteemi suutmatus muutuva olustikuga kohaneda. Müügi kasvu aeglustumise tõttu kulutatakse teadus- ja arendustegevusele vähem raha (2010. aastal 3% vähem kui 2008. ja 2009. aastal) 18. Ka üldine kasumimarginaal on langenud 24%-lt (2003–2009) 20%-le (2013. aasta prognoos) 19, mis tähendab, et tagasiinvesteerimine ettevõttesse väheneb, samas aga suurenevad regulatiivsed ettekirjutused. Oluliselt suurema tähtsuse saab teadus- ja arendustegevuse faasis õigete suundade valimine.


Peamised barjäärid

  • Muutused ettevõtte tooteportfellis. Laiatarberavimid on asendumas väikesemahuliste sihtmärkravimitega. Paljud patendid on lõppenud või lõpevad lähiajal 20 21. Muutuvates olukordades kohanemiseks kasutatakse kulude kokkuhoidu (töökohtade kaotamine, teaduskulude vähendamine), toimub uutele turgudele liikumine, ettevõtte tooteportfelli laiendamine ühinemiste ja ülevõtmiste toel, toodetakse nišitooteid, mida annab patendiga kaitsta. Üldine majanduslangus põhjustab sektoris hinnasurvet. Suund on võetud uutele turgudele.


Tabel 1. Patendikaitse


  • Regulatiivsed muutused. Puudutavad kvaliteedikontrolli, tooraine turvalisust, regionaalseid piiranguid ühtlustavaid samme (näiteks siseriikliku tootmise elavdamiseks), maksusoodustusi kohaliku tööstuse elavdamiseks ja Euroopa Meditsiiniagentuuri nõuet andmete kogumist laiendada 22
  • Turu ja ravimetoodikate muutused. Probleemiks on paljude ravimite patendikaitse puudumine arenevatel turgudel. Peamine muutus tervishoiusüsteemis on suunatud preventsioonile ja patsientide iseseisvale tegutsemisele, sest ebatervislik elustiil on kaasnevate krooniliste haiguste tõttu suur tervishoiusüsteemi koormaja. Suure kasvupotentsiaaliga on nn biosarnased ravimid, millele on projekteeritud keskmine aastane kasv 52% aastal 2014 23
  • Samuti kasvatavad mittetervislikud eluviisid vajadust diagnostika, meditsiiniseadmete ja tehnoloogiate järele.


Roheline biotehnoloogia

Peamised rohelist biotehnoloogiat juhtivad tegurid tulenevad keskkonnast 24. Biotehnoloogiliste lahenduste poole suunavad kasvav keskkonnasõbralikult toodetud toidu nõudlus, riikide soov vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni ja pikemas perspektiivis ka tõusvad fossiilsete kütuste hinnad. Kütuste suunal on kasutusel mitu uut lähenemist, mis tulevikus võivad oluliselt muuta energeetika ja põllumajanduse suhestumist ja väärtusahelaid.

Roheline biotehnoloogia keskendub peamiselt geenmuundatud põllukultuuridele, ent suuresti ka toidu omaduste parandamisele ja toidutooraine keskkonnateguritele vastupidavamaks muutmisele. Euroopa Liidus on geenmuundatud taimede kasvatamine äärmiselt reguleeritud ja kulukas. Maailmas tõusevad rohelise biotehnoloogia vallas esile allpool nimetatud rakendused.

  • Vilja saagikuse tõstmine biotehnoloogiliste lahenduse abil.
  • Saagi keskkonnateguritest põhjustatud stressitundlikkuse vähendamine.
  • Toidu väärtuse suurendamine (näiteks kuldne riis, mis sünteesib A-vitamiini).
  • Toidu maitse, tekstuuri ja väljanägemise parandamine (näiteks valmimise edasilükkamine).
  • Biotehnoloogia kasutamine juustu ja leiva tootmisel nende värskuse pikendamiseks.
  • Taimede väetistest, pestitsiididest ja teistest kemikaalidest sõltuvuse vähendamine.
  • Uudsete ainete tootmine taimedest (mitte toiduks kasutamiseks).


Biopõhine majandus

Aastaks 2030 prognoositakse, et maailmas tarbitakse 50% rohkem toitu, 45% rohkem energiat ja 30% rohkem vett. Aastaks 2050 on tarvis juba 70% rohkem toitu 25. Suurenev nõudlus esitab väljakutseid vanadele mudelitele, maailma juhtivad majandused pöörduvad lahenduste leidmiseks biopõhiste lähenemiste poole (vt ka Lisa 1). Biomajandus on majandus, mis tugineb taastuvatele allikatele, et toota toitu, energiat, tooteid ja teenuseid. Biomajandus vähendab sõltuvust fossiilsetest loodusvaradest, hoiab ära bioloogilise mitmekesisuse kadu, toetab majanduskasvu ja loob uusi töökohti jätkusuutlikku arengut silmas pidades. Biotehnoloogia annab biomajandusse mitmesuguste loodusressursside (metsad, taimed, kariloomad, kala ja teised mereressursid) kaudu märkimisväärse panuse. Tööstuslikud lahendused hõlmavad kemikaalide, ensüümide ja plastide tootmist, keskkonnasaaste neutraliseerimist, biosensoreid ja biokütuseid. Biotehnoloogiat võib laiemalt vaadelda ka kui mitmete rakendusvaldkondade baastehnoloogiat 26. Biotehnoloogilised lahendused võimaldavad juba praegu toota mitmesugusest biomassist küttegaase, etanooli ja diislikütust. Biomajanduse aluseks on lähiajal saamas platvormtehnoloogiad, mille abil toota mitmesugust tüüpi biomassist suurtes kogustes tooret, mida saab kasutada paljude toodete edasiseks sünteesiks. Näiteks on võimalik kõrrelistest toota sukroosi, mida saab edasi töödelda isopreeniks (autorehvitööstusele), mitmesugust tüüpi biokütusteks (diiselkütus, lennukikütused) ja isegi malaariaravimiks (artemisinin).


Peamised globaalsed proovikivid, mille kangutamiseks loodetakse suurt abi biopõhiselt majandamiselt 27

  • Sõltuvus fossiilsetest kütustest.
  • Suurenenud energiavajadus, eriti transpordisektoris.
  • Kliimamuutused ja kliima soojenemine (biokütustel on paremad põlemisomadused ja nende kasutamine vähendab õhusaastet).
  • Mittelooduslik ja mittelagunev keskkonnasaaste.
  • Ühiskondlik ja demograafiline areng.
  • Euroopa põllumajanduse mahajäämus.
  • Toiduvarude turvalisus.


Peamised biomajandust toetavad faktorid

  • Kõrgetasemeline poliitiline pühendumus.
  • Laialdane teadus- ja arendustegevuse toetus. Algfaasi teadus- ja arendustegevuse arendustoetused, laenugarantiide andmine.
  • Turu ergutamine finantsrakenduste ja eeskuju näitamisega.
  • Valitsuste poolne biopõhise majanduse toodete tarbimine, biopõhiste produktide osakaalu eesmärkide seadmine, fossiilsete plastide asendamine bioplastidega, kus võimalik, samuti maksupoliitika.
  • Teadmiste jagamine.

Biomajanduse areng toetub otseselt edukale innovatsioonile. Teadus- ja arendustegevus on kallis ja peab andma elujõulise toote, mis vastab regulatiivsetele nõuetele ja võib kujunemisel vajada veel intellektuaalomandi juhtimist, inimkapitali vajaduste rahuldamist, ühiskonna suhtumise muutmist, turu struktuuri eripäraga arvestamist ja ärimudeli loomist.

Peamised suunad: põllumajanduses: geenmuundatud toit. Ennustatakse, et 2015. aastaks tuleb ligikaudu pool globaalsest toidu- ja söödatootmisest taimedest, mis on kasvatatud ühte või rohkemat tüüpi biotehnoloogiat kasutades. Tööstussektoris (valge biotehnoloogia) laieneb biokemikaalide kasutamine. Suure potentsiaaliga on biokütuste tootmine, kui suudetakse liikuda tärklisepõhistelt allikatelt (kartul, (tera)vili) lignotselluloosipõhistele sisenditele nagu rohi ja puit 28.



Joonis 2. Tööstusliku biotehnoloogia väärtusahel 29


OECD strateegia Bioeconomy 2030

OECD käsitleb raportis „Bioeconomy to 2030“ biotehnoloogia võimalusi lahendada kõige suuremaid globaalseid kitsaskohti lähikümnenditel. Pakutakse välja seitse strateegilist lähenemist, kuidas edukamalt kasutada biotehnoloogia võimalusi ühiskonna heaks.


Biomajanduse pikaajaliseks arenguks baasi loomine.

Biomajandusest parima saamiseks tuleb valmistuda mitmeks tulevikuväljavaateks, mitte keskenduda vähemtähtsatele tehnoloogilistele lahendustele. Selle saavutamiseks on tarvis pikema perspektiiviga poliitikat (nt turu säilitamine keskkonnasäästlikele produktidele, baas- ja rakendusteaduse toetamine, laia põhjaga infrastruktuuri ja hariduse toetamine). See tuleb ühendada lühikese perspektiiviga eesmärkidega, et luua alus edasistele rakendustele.

  • Põllumajanduses: taimede ja loomade parendamine tehnoloogiate kättesaadavamaks tegemise ning biotehnoloogiliseks tööks võimeliste ettevõtete ja teadusasutuste loomise ja laiendamise teel.
  • Tervises: regulatiivsete, teadustegevuse ja terviseandmete andmebaasi arendamine, See andmebaas peab suutma ühendada tarbitud ravimite ajalugu, geneetilist ja muud infot, et toetada pikaajalisi terviseuuringuid ja teadust.
  • Tööstuses: toetuse suurendamine, et kohandada ja võtta kasutusele rahvusvaheliselt aktseptitud ökoloogilise jalajälje analüüsid ja teised keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid toetavad initsiatiivid.


Tõsta taas ausse põllumajanduslik ja tööstuslik (valge) biotehnoloogia.

Biomajandus on globaalne ja kaasab nii OECD kui mitte-OECD riike, eriti põllumajanduse ja tööstuse rakenduste vallas. On tõenäoline, et need sektorid annavad tulevikus 75% biotehnoloogia panusest ja toovad meie keskkonnale suurt kasu. Praegu läheb üle 80% rahastusest tervisega seotud rakendustesse.

  • Põllumajandusliku ja tööstusliku biotehnoloogia elavdamine avaliku sektori teadusrahastuse kaudu. Regulatiivset koorma vähendamine ning avalike institutsioonide ja ettevõtete suhtluse toetamine.
  • Biotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu julgustamine globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamiseks.


Valmistuda kulukaks, ent vajalikuks tervisesüsteemi uuenduseks.

Et kõik riigid seisavad vastamisi suurenevate kulutustega terviseteenusele, on keeruline õigustada kalleid, kuid tõestamata kasuga lahendusi. Mitmed arenevad valdkonnad, nt regeneratiiv-, personaal- ja preventiivne meditsiin vajaksid terviseteenuse kättesaadavuse jaoks suuri muutusi.

  • Kättesaadavate, tõhusate ja turvaliste erasektori raviteenuste parem joondamine avaliku sektori pakutava teenusega.
  • Regulatiivsüsteemide arendamine tervisetoodete jaoks, millesse on kaasatud farmakogeneetiline komponent.
  • Pikaajaliste terviseuuringute toetamine populatsioonipõhiste andmebaasidega.
  • Regeneratiivse ja personaalmeditsiini pikaajalise mõju analüüs, mis sisaldab andmekaitset, terviseteenuse kättesaadavuse uut mudelit ja uut arsti-patsiendi suhet.
  • Uurimus pikaealisuse sotsiaalsetest, eetilistest ja füüsilistest tagajärgedest.


Pöörata biotehnoloogiast tekkivad raputavad (originaalis: disruptive) lahendused majanduslikuks eduks.

Mitmed biotehnoloogia lahendused, mis lubavad paremat produktiivsust, paremat tervist või keskkonnasäästlikkust, võivad rikkuda praeguseid ärimudeleid ja majanduslikke struktuure. Paljud neist tehnoloogiatest ei saavuta oma võimekuse taset enne, kui kaovad nende arengu majanduslikud ja sotsiaalsed barjäärid.

  • Toetada paindlikke poliitikaid, mis aitaksid biotehnoloogia revolutsioonilistel saavutustel adapteeruda ning saavutada sotsiaalset ja majanduslikku edu.
  • Teadustegevuse toetamine, et identifitseerida võimalikke suure potentsiaaliga biotehnoloogialahendusi ning nendega seotud initsiatiive, infrastruktuuri, regulatsioone, haridust ja ärimudelit.


Innovatsioonibarjääride vähendamine biotehnoloogias.

Suured kulud väljatöötamisele, regulatiivsed barjäärid ja turu tihedus võivad uusi üritajaid eemale peletada ning biotehnoloogilist innovatsiooni pidurdada, eriti väikeste turgude puhul.

  • Leida üles tegurid, mis hoiavad tagasi spetsiifiliste biotehnoloogialahenduste konkurentsipõhiseid ja innovatiivseid turgusid.
  • Hinnata võimalikke poliitilisi aktsioone, mis võiksid vabastada turge ja hariduse kättesaadavust. Julgustada näiteks riiklike teadusasutusi võtma omaks intellektuaalomandiga tegelemise suunad, mis toetavad innovatsiooni ja teadmuse jagamist.


Toetada biotehnoloogia teadustegevuse integratsiooni ettevõtlusega.

Teadmuse ülekanne eri teadussuundade ja äriliste rakenduste vahel võib maksimeerida biomajanduse sotsiaalset ja majanduslikku külge. Integratsiooni toetamiseks on vajalik koordineeritud tegevus, mis toetub mitmete valitsusasutuste (põllumajanduse, hariduse, keskkonna, tervise, tööstuse, loodusvarade ja teaduse) kompetentsile.

  • Kuigi riiklikul tasemel tehtavate koordineerimispoliitikate tegemine on alati keeruline, peaks võimalik kasu selle pingutuse ära tasuma.


Dialoogi alustamine valitsuste, inimeste ja ettevõtete vahel.

Paljud otsused, mis toetaksid biomajandust, vajavad ühiskondlikku tuge. Valitsused peavad tegema teavitustööd muutmaks väärarusaamasid biotehnoloogia ümber ja paremini kirjeldama erinevaid alternatiive jätkusuutlikkuse korraldamiseks.

  • Aktiivse püsiva dialoogi alustamine ühiskonna ja tööstuse vahel, sotsio-majanduslike ja eetiliste mõjude kasude ja vajaduste üle biotehnoloogias.


Valge biotehnoloogia

Tööstuslik biotehnoloogia on biotehnoloogiliste meetodite tööstuslik kasutamine, et toota kemikaale, materjale ja energiat. Palju selleteemalisi näiteid on toidu, sööda ja pesuainete sektoris; uuemad lahendused on biokemikaalid, biopolümeerid ja biokütused põllumajanduse ja metsatööstuse jääkproduktidest.

Koos valge biotehnoloogiaga omab suurt potentsiaali meie tervise ja keskkonna positiivseks mõjutamiseks ka sünteetiline biotehnoloogia 30. Mõlemad põhinevad rakuvabrikutel, mis pakuvad jätkusuutlikku ja keskkonnasõbralikku alternatiivi keemiatööstusele ja põlevkivikeemiatoodetele. Eukarüootsetel rakkudel põhinevad bioreaktorid toodavad juba praegu laia valikut ühendeid: biopolümeeride prekursoreid, vitamiine, antibiootikume, ensüüme ja terapeutilisi proteiine haiguste raviks 31 32. Pärmi- ja imetajarakkudel põhinevad rakutehased on peamised jätkusuutliku biopõhise majanduse trendide suunajad. Rakutehased on äärmiselt atraktiivsed lahendused, mis kasutavad taastuvaid süsinikuallikaid, tekitavad vähe saastet ning toodavad biosobivaid ja biolagunevaid produkte.

Euroopa Komisjon nimetab innovatsiooni arengu viis võtmetehnoloogiat (key enabling technologies, KETs 33 34 35) : nanotehnoloogia, mikro- ja nanoelektroonika ning pooljuhid, fotoonika, uued materjalid ja tööstuslik biotehnoloogia. Nende tehnoloogiate võimekus on suuresti kasutamata, samas annavad just need tehnoloogiad teistesse sektoritesse uudseid ehituskive. Süstemaatilisel kasutamisel saavad nimetatud tehnoloogiad lahendada suuri ühiskondlikke probleeme nagu toiduvarude kindlustamine, keskkonna säästmine, kõrgtasemeline tervishoid, energeetikaprobleemid. Arvestades teaduses  toimuvaid kiireid arenguid on neil globaalne potentsiaal ning võime toetada ja luua ka täiesti uusi tehnoloogiaid. Euroopa on olnud üks maailma keemiatööstuse juhte, kuid pidev surve Aasia keemiatööstuselt suunab vana maailma vaatama biotehnoloogia poole, et säilitada konkurentsivõimet ning luua töökohti, majanduskasvu ja rikkust. On teada, et iga uus töökoht USA keemiatööstuses loob 7,5 uut töökohta teistes majandussektorites 36. Biokütuste väljatöötamine on USAs loonud 240 000 ja Brasiilias isegi ühe miljoni uut töökohta. OECD ennustab, et aastaks 2030 on tööstuslik biotehnoloogia suurimat lisandväärtust andev biotehnoloogiasektor (vt ka Lisa 2 ja Lisa 3) 37. On pakutud, et sektori ROI võiks olla kümnekordne. Keemiatööstuse aastane ülemaailmne käive on üle kolme triljoni euro, millest ligikaudu 95%-le ei ole hetkel biotehnoloogilist alternatiivi.

OECD on nimetanud kliimamuutused ja CO2 emissiooni peamisteks väljakutseteks ühiskonnale 31. ÜRO keskkonnaprogramm mainib, et jõukuse kahekordistamine suurendab 80% CO2 emissiooni 38. Inimkond kasvab. Aastaks 2030 ennustatakse maailmas elavat 8,3 miljardit inimest kusjuures 97% kasvust toimub arengumaades. Põhilahenduseks energiavajaduste kasvu rahuldamiseks peetakse tööstuslikul tasemel biokütuste kasutuselevõttu. Valgele biotehnoloogiale on sellise asenduse puhul peamine probleem mastaapsus ja vajadus tooraine järele, mille kasvatamiseks on tarvis suuri maa-alasid, mis aga võib saada kriitiliseks, arvestades kasvavat elanikkonda ja suurenevat toiduvajadust. Teine trend, mis suunab maailma biopõhiste kütuste poole, on fossiilsete kütuste pidevalt kerkivad hinnad. Rahvusvaheline valuutafond (IMF) on arvutanud, et lühiajaline 10–20% hinnatõus alandab globaalselt majanduse kogutoodangut 0,02–0,03% ja pikaajalisem suurem hinnatõus jääb vahemikku 0,2–0,3% 39. Brasiilia alustas juba 1975. aastal riikliku programmiga etanooli kasutamiseks konkureeriva alternatiivina, ja 2004. aastal muutus etanool seal bensiiniga hinnatasemelt konkureerivaks. Kolmandaks on EL võtnud vastu direktiivi, mille kohaselt peavad 20% ELis tarbitavast energiast moodustama taastuvad kütused aastaks 2020 40.


Ensüümid

Ensüümide tehnoloogiate ja fermentatsiooni alal on Euroopa maailmas turuliider. Olulisemad ensüümitootjad asuvad Euroopas (Euroopas ligikaudu 80 ettevõtet, USAs umbes 20 ettevõtet).

Globaalne tööstuslike ensüümide turumaht 2008. aastal oli 2,1 miljardit eurot. Kolmandik sellest kuulub pesuainetes kasutatavatele ensüümidele, kolmandik toidu- ja söödasektorile.


Plast

2012. aastal toodeti 1,4 miljonit tonni biopõhiseid plaste, 2017. aasta tootmismahuks hinnatakse 6,2 miljonit tonni. See tähendab plastitootmise ligikaudu neljakordset kasvu 41. Viimase kümnendiga on turg kasvanud keskmiselt 20% aastas. Praeguse seisuga liigub biopõhiste plastide tootmine Aasiasse ja Lõuna-Ameerikasse. Kui 2011 oli Euroopa osakaal turul 18,5%, ennustatakse selle vähenemist 4,9% peale juba aastaks 2016 42. Praegu on bioplastide osakaal suurusjärgus 0,4% kõikidest plastidest, hinnanguliselt võiks see olla 33–90% (vt ka Lisa 4). Ka biopõhised biolagunevad plastid on kasvav, kuid hetkel veel nišiturg.


Kemikaalid

Biopõhiste kemikaalide tööstus näitab samuti tõusutrendi. Biopõhisteks kemikaalideks loetakse biopõhiselt toodetud või biomassi töötlemisel saadud kemikaalid. Juba praegu hõlmavad biopõhised kemikaalid väga laia ringi ühendeid – tööstuses kasutavaid kemikaale ja ensüüme ning toidutööstuse lisaaineid. USA energiaministeerium nimetas juba 2004. aastal 12 tüüpi kemikaaliklassid, mis võiksid olla baasühendid ja millest lähtudes saaks toota uusi lisandväärtusega kemikaale 43.



Joonis 3: Biopõhiste kemikaalide tootmistrendid ja võrdlus fossiilsest toorainest saadud toodanguga 44


USA põllumajandusministeeriumi tehtud analüüs ennustab aastani 2025 keemiatööstuse kasvu keskmiselt 3–6%, millest biopõhise keemia kasv jääb vahemikku 2% (2008) kuni vähemalt 22% aastal 2025 45.

Euroopa Liit on sõnastanud soovitused biopõhiste kemikaalide turuosa suurendamiseks (vt ka Lisa 5)

  • Turgude arengut toetava Seadusandluse koostamine.
  • Tootepõhise seadusandluse arendamine (näiteks bioplasti lubamine komposti, ümbertöötlemise ja taaskasutatava energia võrgustikku.
  • Biomassi puudutava seadusandluse koostamine, et tagada toorme kvaliteet ja kvantiteet.
  • Biopõhiste saadustele suunatud riigihangete julgustamine.
  • Standardimine, märgistamine ja sertimine, mis aitaks näidata, et biolagunemine ja biopõhine olemus toetavad turgude mõistmist.
  • Teadustegevuse rahastamine ning näidisjaamade ehitamine avaliku ja erasektori koostöös.


Barjäärid

Euroopa Liit on vastamisi nimetatud tehnoloogiate laiemat arengut takistavate barjääridega. Suureks probleemiks võrreldes USA ja Aasiaga on tehnoloogiate vähene kommertsialiseerimine ja mitmete sektorite võimaluste ebapiisav kasutamine. Teadus- ja arendustegevuse kulutused on kõigis sektorites suured, kuid nad ei ole andnud piisavat majanduslikku ega sotsiaalset võitu. Selle põhjuseks on allpool nimetatud barjäärid.

  • EL ei kasuta oma teadus- ja arendustegevuse tulemusi piisavalt tõhusalt. Seetõttu toimub ELis tehtud ressursimahuka teaduse kommertsialiseerimine teistes regioonides. Selline suundumus ohustab Euroopa Liidus tehtavat baasteadust ja tähelepanu tuleb pöörata intellektuaalomandi kaitsele.
  • Puudub avalik ja laiem teadmine võtmetehnoloogiatest ning nende mõistmine. See tekitab avalikkuses ettevaatlikku hoiakut ja paneb muret tundma keskkonna ja turvalisuse pärast uute tehnoloogiate kasutuselevõtul. Enamasti puudub proaktiivne lähenemine, mis kaasaks kõiki huvitatud pooli, et aidata ühiskonnal uusi lahendusi paremini mõista ning seeläbi vältida viivitusi tehnoloogiate kasutuselevõtul.
  • Vähe on tööjõudu, kes mõistaks võtmetehnoloogiate multidistsiplinaarset olemust. Kuigi Euroopas on nimetatud valdkondades juba laialdane teadusbaas olemas, tuleb panustada ka teaduse, tehnoloogia, inseneriteaduse ja matemaatika õpetamisse ning leida paremaid meetodeid inimeste integreerimiseks teadustöösse ja ärisse. Tuleb soodustada teadmiste ülekannet teadlaste, ettevõtjate ja finantsvahendajate vahel. Õpilaste ja professorite huvi ettevõtluse vastu tuleb samuti soodustada.
  • Riskikapitali ja erainvesteeringute osakaal võtmetehnoloogiate sektoris on väike. Kõrged arenduskulud ja õnnestumise ebaselgus teevad riskikapitali eriti vajalikuks. Probleemiks on ka start-up faasis investorite leidmine. Riiklik rahastus, kuid ka erasektori panus on valge biotehnoloogia ettevõtte algfaasis tagasihoidlik, peamiselt vähese teadmise tõttu sektorist ning silmapaistvate edulugude puudumise tõttu.
  • Investorite leidmine pilootjaamade ehitamiseks. Arendajatele on oluline tõestada, et kontsepti tõendamine (proof of concept) on skaleeritav, kuid selleks on keeruline leida riiklikku või erasektori laenu.
  • ELi poliitika killustatus tuleneb pikaajaliste visioonide ja koordineerimise puudusest. Liikmesriikide poliitikad on sageli sarnaste eesmärkidega, kuid puudub koostöö eri riikide vahel. Tehnoloogia küpsusastmest sõltuvalt on äärmiselt oluline teaduse, innovatsiooni ja tööstuse integreerimine, näiteks kontsepti tõendamise (proof of concept) väljatöötamisel ja katsetootmistel, mis kinnitaksid tehnoloogiate kasutusvõimalusi.
  • ELi siseturg on killustatud, puudulik koordineeritus ja teised barjäärid piiravad ettevõtete kasvu. ELi puhul on tegemist maailma suurima innovatsioonile vastuvõtliku turuga, kus asuvad auto-, keemia-, tervise- ja energiatööstuse turuliidrid, mis kõik võivad kasutada innovaatiliste toodete võtmetehnoloogiaid. Võimalik on koostöö tööstusliku väärtusahela eri etappides, kuid kahjuks on see potentsiaal suuresti kasutamata. Samuti pidurdavad liikmesriikide erinevad regulatiivsed tingimused siseturu ühtlast arengut.



4 Eesti biotehnoloogiasektori koondandmed

Biotehnoloogiaga seotud ettevõtlus Eestis ja selle positsioon väärtusahelas

Puhtaid biotehnoloogiaettevõtteid OECD definitsiooni kohaselt on Eestis vähe. Sektor tervikuna on äärmiselt väike. Suurem osa ettevõtteid püüab tegutseda punase biotehnoloogia valdkonnas, sest rahvusvaheliselt liiguvad seal suured rahad. Iseloomulik on tegutsemine TA valdkonnas, sidudes samas juurde mitmesuguseid pakutavaid teenuseid või vahendustegevust. Ühisnimetaja on võimekus pakkuda arendusteenust (igaüks oma vastavas spetsiifilises kategoorias, kas punases, rohelises või valges biotehnoloogias). Mitmedki arendustegevused on alguse saanud esialgsest vahendustegevusest. Biotehnoloogiaga seotud arendustegevustesse panustavad mitmed ettevõtted, mille peamine tähelepanu on suunanud tervishoiuteenuste osutamisele otseselt või neid toetavatele teenustele, aga ka kliinilistele uuringutele. Tabel 3 toob igast valdkonnast näiteid (ei sisalda kõikide ettevõtete loetelu) ja eespool nimetatust lähtudes peaksid mitmed tegijad loetelus eri kategooriates korduma. Seetõttu on nimetatud ettevõtteid pigem nende põhisuundi arvestades ja kordused ära jäetud.

Keerulisem on olukord rohelise ja valge biotehnoloogia ettevõtetega. Rohelises biotehnoloogias on ettevõtluse peamine probleem Euroopa Liidu geneetiliselt muundatud organismide kasutamist pärssiv poliitika. Eestis peaaegu puuduvad keskkonnatehnoloogiale pühenduvad ettevõtted. Keskkonnatehnoloogias piirab ettevõtlust projektide mahukus; hoolimata mitmetest eelistest on biotehnoloogilised lahendused traditsioonilistest keskkonnasaaste eemaldamise meetoditest veel kallimad. Valges biotehnoloogias saab nimetada kütust tootvaid ettevõtteid, kuid peamiselt ei toodeta kütust müügiks, vaid ettevõtte sisetarbimiseks.


Tabel 1. Biotehnoloogia ettevõtete näited valdkondade kaupa

VALDKOND

FIRMADE NÄITEID

Diagnostika ja mitmesuguste analüüsi- ja testimisteenuste osutamine

Asper Biotech, Quattromed HTI Laborid, IB Genetics, Icosagen AS, SelfDiagnostics, Celecure, Kinasera, BiEx, WellBiome, ka haiglate ja riigiasutuste laborid jne

Tervishoiuteenuste osutamine jm laboriteenused ja avaliku sektori teenused

TÜ Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Taastava Kirurgia Kliinik, Nova Vita Kliinik, Fertilitas, Biolaborid,  Veterinaar- ja toidulaborid, keskkonnalaborid jne

Puhta ruumi (GMP) tootmine

Cellin Technologies

Bioloogiliste või keemiliste ühendite sünteesi teenused

Icosagen CellFactory, TBD Biodiscovery, LabAs, Bestenbalt, Cambrex, Storkbio jne

Bioloogiliste reagentide, testsüsteemide jms arendus ja müük

Solis BioDyne, Protobios, FibroTx, Genorama, dxlabs, HansaBioMed, Isotech jne

Vahendusettevõtted

Naxo, Quantum, Inbio, Bioanalys, Bioatlas, Est-Doma jne

Kliiniliste uuringute korraldajad

KPA Scientific, EGeen, Quintiles Estonia jne

Biotehnoloogia-spetsiifiline IT

Quretec, Biodata, MolCode, LabToWellness jne

Ravimitootjad

Tallinna Farmaatsiatehas, Kevelt

Keskkonna biotehnoloogia

Estonian Cell, Aquaconsult


Biotehnoloogiasektori areng on aastatel 2005–2012 olnud kiirem ettevõtlussektori keskmisest arengust, lisandväärtus töötaja kohta on püsinud kõrgemal Eesti keskmisest ja töötajate arv on kasvanud märgatavalt kiiremini hõive üldisest kasvust (ehkki see kasv on viimastel aastatel mõnevõrra pidurdunud). Oluline on märkida, et see on toimunud suurte riigipoolsete toetuste keskkonnas, mis aga moonutab sektori iseseisva konkurentsivõime pilti.

Sektoris töötab vastavalt EMTAK koodile 60–70 ettevõttes umbes 300 töötajat. Sektori loodud lisandväärtus on tõusnud kolmelt miljonilt 12,3 miljoni euroni (15 miljonini, kui arvestada TAKide osa), osakaal ettevõtlussektorist 0,05%-lt 0,12%-ni (0,15%ni, kui arvestada TAKe) ja moodustab kogumajandusest väga väikese osa (kogumajandus sisaldab lisaks ettevõtlussektorile valitsussektorit). Detailsemat analüüsi vt raporti Lisas 4 (MKM andmed ja Centari arvutuste analüüs) ning ka juba varem viidatud Lauri (2014) biotehnoloogia sektori võrdlust Soomega. Sektori analüüsi ja käitumismustreid ning eri ettevõtete seoseid tuleks aga põhjalikumalt analüüsida, enne kui ulatuslikke kapitalimahutusi teha ja sektorisse toetusi investeerida. Näiteks vajaksid detailsemat uurimist nii kontsernide ja kontsernilaadsete ettevõtete omavahelised seosed ja põhjused kui ka biotehnoloogiaettevõtted laiemas mõttes (valikvaatlusena) – seda saab arvestada NS arenguseire raames planeeritavate analüüside kavandamisel.

Biotehnoloogiasektori 46 areng on aastatel 2005–2012 olnud kiirem ettevõtlussektori keskmisest arengust, lisandväärtus töötaja kohta on püsinud kõrgemal Eesti keskmisest ning töötajate arv on kasvanud märgatavalt kiiremini hõive üldisest kasvust (ehkki see kasv on viimastel aastatel mõnevõrra pidurdunud). Oluline on märkida, et see on toimunud suurte riigipoolsete toetuste keskkonnas, mis aga moonutab sektori iseseisva konkurentsivõime pilti.

Andmed on esitatud koos tehnoloogia arenduskeskustega (TAK) ja ilma nendeta. TAKid on ühelt poolt sektori osa, kuid samas on nad avaliku sektoriga hübriidsed moodustised, mille kaasamine ei anna alati head pilti turule suunatud äritegevuse arengust.

Joonis 2 kirjeldab sektori lisandväärtuse 47 arengut aastatel 2005–2012. Vasakpoolne graafik näitab lisandväärtuse kasvu jooksvates hindades, parempoolne osakaalu ettevõtlussektori kogulisandväärtusest.



Joonis 2. Biotehnoloogia sektoris loodud lisandväärtus; MKM andmetel, CentARi arvutused


Sektori loodud lisandväärtus on tõusnud kolmelt miljonilt 12,3 miljoni euroni (15 miljonini, kui arvestada TAKide osa), osakaal ettevõtlussektorist 0,05%-lt 0,12%-ni (0,15%ni, kui arvestada TAKe) ja moodustab kogumajandusest väga väikese osa (kogumajandus sisaldab lisaks ettevõtlussektorile valitsussektorit). Sektori majandustulemuste volatiilsus on suur, mistõttu kasv sõltub oluliselt vaatlusperioodi algus- ja lõpp-punkti valikust, kuid üldine trend on selgelt sektori osatähtsuse kasvu suunas kogumajanduses.

Lisandväärtus saab kasvada kas töötajate arvu suurenemise või tööjõu tootlikkuse kasvu toel. Joonise 10 ülemine osa kirjeldab töötajate arvu absoluutsuuruses ja suhtena kogu ettevõtlussektoris hõivatute arvu; alumine pool aga tööjõu tootlikkuse arengut nominaalselt (andmed on siin esitatud hinnataseme muutustega korrigeerimata) ning suhtena ettevõtlussektori keskmisse tööjõu tootlikkusse.



Joonis 3. Lisandväärtus töötaja kohtaja töötajate arvbiotehnoloogia sektoris. MKM andmetel, CentARi arvutused


Lisandväärtus töötaja kohta on sel perioodil biotehnoloogiasektoris kasvanud, kuid me ei saa nende andmete pealt kindlalt väita, et kasvutrend oleks ülejäänud majanduse tootlikkuse kasvutempost kõrgem. Alumisel vasakpoolsel alamgraafikul näeme, et eurodes mõõdetav toodang töötaja kohta on jõudsalt kasvanud, kuid alumine parempoolne, mis näitab, kui kaugel ollakse kogu ettevõtlussektori keskmisest, käitub liialt hüplikult, et saada välja lugeda selgeid trende. TAKideta arvestuses on lisandväärtus töötaja kohta olud kogu perioodi jooksul ettevõtlussektori keskmisest kõrgemal -- keskmiselt umbes 30% võrra, kuid aastati on see number oluliselt kõikunud. Kui lisame andmestikku tehnoloogia arenduskeskused, näeme mõnel aastal ka ettevõtlussektori keskmisest madalamat tootlikkust töötaja kohta.

Kogulisandväärtus on kasvanud tänu töötajate arvu kasvule sektoris, samas on töötajate arvu kasv viimastel aastatel pidurdunud, TAKide lisamisel andmestikku isegi langenud. 2012. aastal langes biotehnoloogiavaldkonna osakaal ettevõtlussektoris (tingituna hõive kriisijärgsest taastumisest majanduses).

Biotehnoloogiasektorit iseloomustab ekspordi suhteliselt suur (enam kui 30%) osakaal müügikäibes (vt joonist 4). Käibe kasvuga on ekspordi osakaal vaatlusperioodi viimastel aastatel märgatavalt langenud ja ekspordi absoluutmaht ei ole 2012. aastaks ületanud 2007. aasta tippu.



Joonis 4. Ekspordimahud (miljonites eurodes) ja ekspordi osakaal müügikäibes (%). MKM andmetel, CentARi arvutused


Üks biotehnoloogia sektori eripärasid on toetuste ajuti väga suur osakaal lisandväärtusest (vt joonist 5). Ilma TAKideta küündib see üksikutel aastatel pooleni, ühes TAKidega mõnel aastal enam kui 75% loodud lisandväärtusest. See seab teravalt kõrgendatud ootused sektori lisandväärtuse edasise kasvu suhtes, kuid lisab ka ebakindlust sektori tulevikuperspektiividesse – kas avaliku sektori toetusmeetmed on aidanud  tõsta ettevõtete konkurentsivõimet või viinud nad toetussõltuvusse.



Joonis 5. Toetused (miljonites eurodes) ja toestuste osakaal lisandväärtuses (%). MKM andmetel, CentARi arvutused


Sektori ettevõtete majandusnäitajad ettevõttegruppide kaupa

Graafik 6 võtab kokku biotehnoloogia ettevõtete jaotuse suuruse järgi 2012. aastal. 13 ettevõtte keskmiseks töötajate arvuks on Äriregistris märgitud 0 töötajat. 1–5 töötajaga mikroettevõtteid on 16 ja kokku on sellistes ettevõtetes märgitud aasta keskmiseks töötajate arvuks 38 inimest. Enamik sektoris töötavaid inimesi töötab viies suurimas ettevõttes, mis loovad ka üle poole sektori lisandväärtusest.



Joonis 6. Biotehnoloogia sektori ettevõtete keskmised näitajad (tulbad) ja valitud mediaanid (valged punktid) ettevõtte suuruse kaupa; MKM andmetel, CentARi arvutused


Enim ekspordivad 11–25 töötajaga ettevõtted. Lisandväärtus töötaja kohta on suurim suhteliselt väikestes, 6–10 inimesega ettevõtetes. 1–5 töötajaga ettevõtete lisandväärtuse keskmine on küll kõrge, kuid selle viivad üles üksikud väga kõrge lisandväärtusega ettevõtted – mediaan, mis graafikul tähistatud valge punktiga, on gruppidest selgelt kõige madalam. Ettevõtete heterogeensust näitab töötaja kohta loodud lisandväärtuse alusel graafik 7. Ettevõtted on koondatud gruppidesse suuruse järgi, sõõri suurus näitab ettevõttes loodud lisandväärtust, selle asukoht vertikaalteljel lisandväärtust töötaja kohta aastal 2012. Graafik on lõigatud 120 000 euro pealt, andmetes on üks 1–3 töötajaga ettevõte, kus lisandväärtus töötaja kohta on kõrgem.



Joonis 7. Lisandväärtus töötaja kohta ettevõtete kaupa; MKM andmetel, CentARi arvutused


Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et ettevõtlus alles kujuneb, ettevõtted on väga tugevas sõltuvuses toetustest, lõppev majanduslangus ei võimalda hinnata pikemaajalisi trende arenguloo lühiduse tõttu (biofirmade kasvufaasid on muude ettevõtete kasvufaasidest pikemad), sektori ettevõtted on väikesed ja kasvavad aeglaselt.



Joonis 8. Biotehnoloogiasektori lisandväärtuse prognoos aastaks 2021



5 Toidusektori üldised andmed

Toiduainetööstus moodustab Eesti majandusest suhteliselt suure osa (Statistikaameti andmetel moodustas toiduainetööstuses toodetud lisandväärtus jooksvates hindades aastatel 2005–2013 keskmiselt 2,5%), seega on selle roll riigi majanduses oluline. Toidutootmises on hõivatud 13 200 inimest ehk umbes 2% kõikidest hõivatutest. Aastal 2005 moodustas toiduainetööstuses toodetud lisandväärtus 2,3% kogu lisandväärtusest ja hõivatuid oli 19 800. Ehkki osakaal lisandväärtuses ei ole oluliselt kasvanud (suisa kahanenud: 2009. aastal moodustas toiduainetööstuse lisandväärtus jooksvates hindades 3,3% ning 2013. aastal vaid 2,4%), on lisandväärtus jooksvates hindades perioodil 2005–2013 kasvanud 64%. Siin on ühelt poolt tegemist muu majanduse kiirema kasvuga, teisalt aga on neid suhtarve mõjutanud ka üleilmsest kriisist tingitud majanduse struktuuri muutus.

Eesti toidusektor on vaieldamatult traditsioonidega juba ajalooliselt (Eesti või, Eesti teravili, jne) kuid globaliseeruvas majanduses muutub konkurents lähiriikidega pidevalt tihedamaks. Eestil on võimalusi nii siseturul (tutvustada oma elanike hulgas kodumaist toodangut) kui ka vajadus leida väärindatud toidule ekspordivõimalusi.



Joonis 1. Eesti toiduainete import 2013 aastal Eesti Statistikaameti andmetel ja jaotuse järgi


Impordi andmete alusel saab öelda, et Eesti ei sõltu imporditava toidu osas välisriikidest. Strateegilises mõttes on see kindlasti oluline. Kindlasti aga on aspekte toidupoliitika kujundamisel, kui vaadata ekspordi andmeid ning lisandväärtuse andmeid samaaegselt. Nimelt imporditavate toodete, eriti väärindamata toodete (piim, kala, liha) annab selge signaali, et väärindamata toidutoorme eksporti tuleb sihikindlalt vähendada ja tooret eelnevalt väärindada. Näiteks ESA andmetel moodustas piima ja rõõsa koore (kontsentreerimata, suhkru ja magusaineteta toodetud ja väljaviidud, tonnides) eksport piimatoodangust 2013 aastal 27,6%, 2012. aastal 23,6% ja 2011 aastal 15,7% (välja viiakse vastavalt 213 000 tonni, 170 000 tonni ja 109 000 tonni). Seega piimatoorme eksport suureneb.



Joonis 2. Eesti toidukaupade eksport Eesti Statistikaameti andmetel


Globaalses kontekstis, arvestades maailma rahvastiku pidevat kasvu ning toidu ja puhta vee ressursside nõudluse pidevat kasvu (haritava maa ressurss on piiratud). Seega on maailmas prognoositav toiduhindade tõus koos nõudluse kasvuga. Selles kontekstis otsitakse maailmas pidevalt lahendusi suurema saagikuse ning toidukultuuride parema vastupidavuse suunas ilmastikukindlusele jm aspektidele, et saavutada suuremat sõltumatust ilmastikust jm välistest faktoritest. Seetõttu ei ole Euroopa GMO-poliitika perspektiivne maailmaturul konkureerimiseks.



Joonis 3. Maailma toiduhindade pidev tõus jätkub ja kasvab ka toidunõudlus


Eesti kontekstis on oluline, et suudame oma rahvastikule tagada toiduga varustatuse ja samas orienteeruda kõrge lisandväärtusega toodete eksporditurgudele. Eestis on meie haritava maa potentsiaali arvestades võimalik ka toidutoorme tootmise mahtu mingil määral kasvatada. Kuid olulisem on kvaliteedile rõhuv poliitika.

Eesti pindalast moodustavad põllumajandusmaad ligikaudu ühe viiendiku; koos metsadega on tegemist ühe peamise taastuva loodusvara ressursiga. Maailmapanga andmetel on Eesti haritava maa arvestuses elaniku kohta 18. kohal maailmas (0,476 ha inimese kohta). Eelkõige tuleks vaadelda aga neid piirkondi, mis asuvad lähiümbruses ning mis on nii toiduainete kui energeetika vaates meie lähimad kaubanduspartnerid. Kui vaadata meie lähiümbrust, Skandinaaviat ja teisi Läänemere ümbruse riike, siis jääb Eesti haritava maa ressurss oluliselt maha nii Venemaast kui Leedust (iseküsimus, kas Venemaa ressurss, mis ulatub meist kohati kuni 9000 km kaugusele, on käsitletav kohaliku ressursina). Teisalt ületab Eesti haritava maa ressurss elaniku kohta enam kui kahekordselt nii Euroopa Liidu kui maailma keskmisi näitajaid, vt all olevat tabelit: Maailmapank (www.worldbank.ee)

Venemaa

0,850

Leedu

0,722

Läti

0,562

Eesti

0,476

Taani

0,449

Soome

0,417

Poola

0,288

Rootsi

0,276

Norra

0,165

Saksamaa

0,145

Euroopa Liit

0,214

Maailm

0,202


Eesti Arengufond on analüüsinud Eesti põllumajandusmaa kasutust, uurides põllumajandusettevõtete maakasutuse ja põllumajandustoodangu müügi vahelisi seoseid. Uuringu tulemused näitavad, et põllumajandusmaa kasutus toidu tootmiseks on ebaühtlane. Ligikaudu 90% kogu põllumajandustoodangust toodetakse 60% kasutuses oleval põllumajandusmaal. Lisaks tootmise ebaühtlusele korrastamisele on võimalik suurendada põllumajandusmaade pindala umbes 10% hetkel kasutusest väljas olevate maade arvelt. Arvestades alakasutuse mastaapi (kokku ligikaudu pool kogu vastavast maaressursist) ei ole põllumajandusmaade ressurss meil toidutootmist piirav tegur. Toiduainete tootmist piirab pigem turu nõudlus.

Arvestades, et Eesti toormebaas on piiratud maailmaturu mahtude mõttes, on perspektiivikam toota kõrge lisandväärtusega ja kõrgetele kvaliteedinõuetele vastavat tooret ja tooteid. See annab ka meie majandusele olulise lisandväärtuse: rohkem suunatust tehnoloogiatele, sh tootmise automatiseerimisele (arvestades tööealise elanikkonna vähenemist ja maapiirkondades elanike vähenemist) ning otsese mõju suurema lisandväärtuse, kõrgemate palkade ja hindade kaudu ekspordikäibele.

Teadus- ja arendustegevuse tulemus on enamasti uue ja lisandväärtuslikuma toote või teenuse juurutamine, misläbi peaks nimetatud sektorites kasvama eelkõige välisnõudlus. Sisenõudlus on piiratud. Ettevõtete arenguks on vaja vallutada uusi turge.

Toiduainetööstuse lisandväärtuse osakaal kogu riigis loodud lisandväärtuses on olnud enamikus riikides languses. Selle peamine põhjuse on teiste sektorite lisandväärtuse kiirem kasv ja ka lisandväärtuslikumate toodete kesine juurdekasv toidusektoris. Sellest annab tunnistust ka vähene teadus- ja arendustegevus, kõrgema lisandväärtusega toodete klientidele orienteerumine (näiteks premium ehk kõrgkvaliteetse piimapulbri tootmine) või ettevõtluse automatiseerimine, aga ka kontsentreerumine (tootjate ja töötlejate koostöö väärtusahelas). Arvestades sektori madalaid palkasid on vajalikud suuremad muudatused, et sellest lõksust väljapääs leida. (vt Lisa jooniseid nr 5-8).



Joonis 4. Teadus- ja arendustegevuse kulutuste osakaalu väiksus näitab, kui suur potentsiaal peitub kõrgema lisandväärtusega ja TA-mahukamate toodete tootmisesse panustamises. TA-kulutuste olematus toidusektoris illustreerib suure potentsiaali võimalusi, võrdlus arenenud riikidega (Saksamaa, Inglismaa jt) ei mahu graafikule.


Seega tasub Eesti suurfarmides mõelda mitte toorme ekspordile, vaid selle väärindamisele kvaliteetseteks pulbriteks, eritoitudeks ja kontsentraatideks. Suurfarmidel on oluline eelis väiketalupidajate ees just kõrgkvaliteetse piima tootmisel, sest seal on lihtsam/odavam tagada tootmise kvaliteedikontrolli.

Arvestades TA-kulutuste pikaajalist tasuvusperioodi, rahvusvaheliste suhete ja kontaktide olemasolu, välisturgude tundmist ja turgudele sisenemise kontakte, on selge, et uute turgude leidmiseks on vajalikud ka riigipoolsed tugimeetmed ja poliitika. Kui Eesti suudaks piimasektori toormest eksporditava 27% (2013) väärindada enne eksporti kõrgkvaliteetseteks toodeteks (nt pulbritooted), võiks see tuua sektorisse olulise lisandväärtuse kasvu.

Toidusektori puhul on oluline märkida, et igas tootmisetapis tuleb lähtuda ressursi efektiivsusest ja põhitootmise kõrvalproduktide väärindamisest (reovesi ja muud biojäätmed). See on praegu toiduainetetööstuste puhul täielikult kasutamata potentsiaal. Kõrvalproduktid energiaks või keemiatööstuse baastooraineks ning seeläbi ringleva biomajanduse (circular bioeconomy) ja ressursitõhususe arendamine! Sellise tervikkäsitluse iga väärtusahela etappi peab katma riigi kavandatav biomajanduskava.




Eestis on toiduainetööstuses toodetav lisandväärtus töötaja kohta suhteliselt väike (vt ülalolevat joonist 5). Siin võib sektori potentsiaal peituda automatiseerituse taseme tõstmises ja süsteemsete tehnoloogiate laiemas kasutuses.

Üks toiduainesektori (nagu ka teiste sektorite) probleemidest  on horisontaalne koostöö. Et Eestis on valdav projektipõhisus ja institutsionaalne lähenemine, ei tea eri elualade inimesed teistest ega teised neist olulisel määral: näiteks ei leia ettevõtjad üles tehnolooge ja teadlasi ega ole kursis tänapäevaste tehnoloogiavõimalustega; teadlased aga ei ole motiveeritud otsima oma teadusele rakenduslikke väljundeid.

Eraldi tuleks ilmselt hinnata mitmesuguste põllumajandustoetuste mõju toidutööstuse lisandväärtusele. Kas mõju on pigem lisandväärtust ergutav või mitte? Et Eestis ei ole põllumajanduse subsideerimine jõudnud samale tasemel kui ELis, võib siin olla Eesti potentsiaal just investeerida kõrget lisandväärtust sisaldavatesse toodetesse, et omada suuremat mõju ka majandusele. Seejuures on kriitilise tähtsusega, kuidas suudetakse minna rahvusvahelistele turgudele ja kas suudetakse sektori sees uute turgude hõivamiseks koostööd teha.


Toiduainete tootmine



Joonis 6. Toidu eksport on võrreldes teiste riikidega suhteliselt vähene, oleme võrreldavad peamiselt endiste idablokimaadega.



Joonis 7. Graafik näitab, et toidusektori lisandväärtus Eestis on üsna väike.



Joonis 8. Toiduainesektori lisandväärtuses inimese kohta kajastub oluliselt Eesti toidusektori madal palgatase, mis on võrreldav meie ida- ja lõunapoolsete naabritega.



Joonis 9. Joonis illustreerib, et Eesti, Läti, Leedu palgatase võrrelduna meie naabritega Skandinaaviast on 4-5 korda madalam.



Joonis 10. Joonis illustreerib, et toidusektori lisandväärtuse kasv on võrreldes teiste nutika spetsialiseerumise valdkondade lisandväärtuse kasvuga tunduvalt aeglasem, kusjuures tema osatähtsus Eesti lisandväärtuses on ainsana langustrendis.


Koostoimes teiste oluliste trendidega arenenud riikides (elatustaseme tõus, eluea pikenemine, krooniliste haiguste rohkenemine, keskkonna kasvav saastumine) ja nendega kaasnevalt on suurenenud  toidutundlikkus, sh allergiad ja kasvab eelkõige kvaliteetse toidu nõudlus. Seega on perspektiivne suunata riigi poliitika toorme kvaliteedile ja lisandväärtusega eritoitudele.

Meil Eestis tuleb otsida võimalusi, millised sektorid võiksid olla mootoriks lisandväärtuse kasvatamisele sektoris. Kui vaadata Eesti toiduaine toorme tootmist ja selle ekspordi-impordi suhteid ning toiduainetööstuse toodete ekspordi-impordi suhteid, siis näeme, et meil võiks olla esmane eesmärk vähendada toidutoorme eksporti riigist. Eesmärk peab olema maksimaalselt tooret väärindada. Arvestades, et Eesti piimasektor on suur toorme eksportija, on selge, et kui 25% toorme eksporti vähendada kuni 5% toorme ekspordini (st 95% tooret väärindatakse Eestis), see annaks sektorile olulise suurenemise. Et piimatoodete eksporti piirab säilivusaeg, tasub otsida nišše kõrgema lisandväärtusega toodete ekspordist – näiteks imikutoitude pulbertoore, mille eeldus on kõrgekvaliteedilise piimapulbri tootmine vastavalt kõrgendatud nõuetele (mitte tänase keskmise piimapulbri kvaliteeditasemega turgudele orienteerudes). On kohane tuua välja ka asjaolu, et kõrgkvaliteetse piimapulbri hinnatundlikkus on oluliselt väiksem, st selline piimatoode ei ole turuhinna kõikumiste suhtes väga hinnatundlik. Joonisel on võrdlusena näha Inglismaa näide.



Joonis 11. Suurbritannia Marks and Spenceri piimaühistute näitel premium piima hinna suhe turu keskmise kvaliteediga piima hinna suhtesse ja selle erinevus. Joonis illustreerib premium piima hinnastabiilsust võrreldes keskmise kvaliteediga piimahinnaga. Seega tasub piima puhul toota kvaliteeti 48.


Kõrgkvaliteetsest piimast saab toota mitmesuguseid väärindatud tooteid ja leida eksportturgusid sellest tehtud vadaku, lõssipulbri, laktoosi jt kontsentraatidele.

Eeskuju tasub otsida näiteks Iirimaa piimapoliitikast, kus riikliku poliitika tulemusena on nüüdseks suudetud saavutada kõrge kvaliteediga piima oluline eksport maailmaturule just imikutoitude toormena. Selline toode ei ole piiratud ka säilivusaja kitsendustega ja ekspordi trajektoor on sel juhul globaalne 49.

Iirimaa ekspordimudel annab julgust ka Eestile. Tasub kombineerida oma oskusteavet Inglismaa farmide mudeliga, kus valdavad on suurfarmid nagu ka Eestis 50. Eestis toodetakse 25% piimast 15 farmis.



6 Biotehnoloogia niššide kirjeldus ja selgitused

Biotehnoloogiad meditsiinis

1.1 Prognostika ja diagnostika

  1. Mitmesugustel oomikatel põhinevad suure läbilaskevõimega prognostilised ja diagnostilised meetodid, nt biomolekulidel (DNA, RNA, valgud, metaboliidid, immuunvastuses osalevad biomolekulid, jne) ja nende modifikatsioonimustritel põhinev prognostika ja diagnostika.
  2. Personaalmeditsiin (P4) – tervishoiuteenus, milles kasutatakse inimese nõustamiseks süsteemselt kõiki teadaolevaid terviseandmeid, mis kirjeldavad inimese tervist lähtuvalt biomolekulide, nende variatsioonide, inimese käitumise ja väliskeskkonna vahelistest seostest.
  3. Nanotehnoloogial ning info- ja telekommunikatsioonitehnoloogial põhinev prognostika ja diagnostika, mis on seotud bioloogiliste protsessidega.
  4. Diagnostilised sünteetilistel organismidel (bakterid, pärmid, taimed) baseeruvad biosensorid, mis asendavad kalleid ja suhteliselt väikese tundlikkusega klassikalisi diagnostika meetodeid.


1.2 Biotehnoloogilisi meetodeid kasutavad raviteraapiad

  1. Rakuravi (patsiendi omi tüvirakke kasutav). Rakuravi kasutamine uute veresoonte kasvatamiseks, rakuravi ortopeedias. Tulevikus võib rakuravi aidata neuro-degeneratiivsete haiguste, südamehaiguste, diabeedi ja teiste haiguste korral.
  2. Kunstlik viljastamine. Biomarkeripõhised biosensorid viljastamise eri etappides, näiteks embrüote valikul, samuti muud kunstliku viljastamisega seotud biotehnoloogilised lahendused.
  3. Anatoomiliselt adapteeritud implantaadid.
  4. Nanotehnoloogia rakendused teraapias jne: nanomaterjalid haavade katteks, kudede ja organite komponendid, nanotehased ravimite sünteesiks (on site), näiteks vähiravimi tootmine ainult vähirakkudes.
  5. Immunoloogia: immuunprofileerimine, näiteks immuundialüüs spetsiifiliste T-lümfotsüütide kolooniate eemaldamiseks või antikehade eemaldamiseks.


1.3 Ravimiarendus ja -tootmine

  1. Uute molekulide disain, süntees, tootmine:  näiteks uued ravimikandidaadid, sünteetilise bioloogia põhised lahendused. Eesti võimalus võib sarnaselt Ungarile olla väikeste turgude vallutamises ja oma niššide otsimises.
  2. Vaktsiinid, orb-ravimid jne: näiteks geenitehnoloogilised lahendused vaktsiinide tootmiseks. Orb-ravimid on uus arenev tööstusharu, mis otsib ravimeid haruldastele haigustele.


1.4 Laboriteenuste ja -toodete arendus

  1. Testide, tarvikute, seadmete arendamine ja tootmine: biosensorite arendamine ja tootmine, seadmete ja tarvikute arendamine ja tootmine teistele biotehnoloogia suundadele.
  2. Mitmesuguste molekulide süntees. Biotehnoloogilised lahendused molekulide sünteesil, uute biotehnoloogiliste sünteesiradade disain ja kasutamine, sealhulgas süsteemibioloogia ja sünteetilise bioloogia võimaluste kasutamine.
  3. Valkude tootmise ja bakterite ning rakkude kasvatamise ja analüüsimise teenused. Rakutehased ensüümide tootmiseks, mitmesugused biotehnoloogilised analüüsilahendused.
  4. Mudelorganismide kasvatamise ja kasutamise teenused jne.


1.5 Biopangandus

  1. DNA, RNA, plasma, seerum
  2. Tüvi- ja nabaväädirakud
  3. Sperma, munarakud jne


2. Biorefinery ehk biotöötlus/biotehas

  1. Biomassi tootmine, arendamine, molekulaarne sordiaretus ja geneetiline modifitseerimine. Eestis oleks võimalik biomassi hulka GMOde ja sordiaretusega oluliselt suurendada.
  2. Funktsionaalsete taimede aretamine spetsiifiliste kemikaalide tootmiseks ja tuvastamiseks.
  3. Tööstuslike inokulumide tootmine, sealhulgas pärmi-, seene- ja bakterikultuuride paljundamine ja arendamine tööstuslikel eesmärkidel.
  4. Biomassi väärindamine. Mitme-etapiline töötlemine materjalideks, energiaks, kusjuures vaheproduktid on kasutatavad teistes tööstussektorites. Väärindamismetoodikate väljatöötamine ja optimeerimine.
  5. Jäätmete (metsa-, toidu-, põllumajandusjäätmed) biotehnoloogiline väärindamine. Biojäätmete kasutamine toorainena biokütuste, bioplastide ja teiste produktide tootmiseks, näiteks kasutamine biogaasijaamades. Väärindamismetoodikate väljatöötamine ja optimeerimine.
  6. Sünteetiline bioloogia: jätkusuutlik biotöötlus, rakuvabrikud biokemikaalide, orgaaniliste ühendite (nt polümeeritööstuse algühendite), ravimite tootmiseks. Nafta ja põlevkivikeemiatoodete asendamine disainerrakkudes toodetud ühenditega, et vähendada tööstusliku orgaanilise sünteesi energiamahukust ja sõltuvust fossiilkütustest.
  7. Keskkonna biotehnoloogia: pinnase töötlemine saaste eemaldamiseks, saasteainete (nt raskemetallid ja muldmetallid) eraldamine biotehnoloogiliste meetoditega.


  1. Bioinformaatika kõigi biotehnoloogia niššide toetuseks



7 Barjäärid ja tegevused nende vähendamiseks

Biotehnoloogiafirmadel (eriti meditsiinisektoris) on väga sageli tegevuse eelduseks kohustuslikud kvaliteedisüsteemid, mille juurutamine võib võtta võrdlemisi palju aega. (Näiteks Eesti firmadel keskmiselt: üldine juhtimissüsteem ISO 9001 (vabatahtlik) vähemalt aasta, USA diagnostika sertifikaat CLIA – paar aastat, katselabori akrediteering ISO 17025 – 1–2 aastat, meditsiinilabori akrediteering ISO 15189 2–3 aastat.) Ajakulule  lisanduvad nõuetele vastavusse viimise kulud, sertimise/litsentsimise kulud, nõuetele vastava personali palkamise kulud. Näiteks CLIA nõuab laborijuhatajalt korraga nii MD kui ka biotehnoloogia PhD kraadi omamist – selle kvalifikatsiooni ja kehtiva arstilitsentsiga spetsialistide nimekiri on aga Eestis alla 10 inimese pikk. Ravimiarendus eeldab FDA ja EMEA loa saamist, mis võib turuloa saamiseni võtta aega enam kui 10 aastat. ELi direktiivid reguleerivad ka meditsiiniseadmete (medical device) ja meditsiiniinstrumentide turusobivust, FDA ja EFSA hindavad enne turuloa andmist biotehnoloogiliste toitude ohutust (k.a GMOd). Meditsiinis kasutatavate bioloogiliste ühendite ja ravimite tootmine eeldab Good Laboratory Practice (GLP) / Good Manufacturing Practice (GMP) tingimustele vastava keskkonna loomist/kasutamist.

Et biotehnoloogiliste ja ravimiarenduse toodete/teenuste kulud on suured, on loetud üldjuhul mõistlikuks nende patentimine. See annab 20 aastaks toote ainumüügiõiguse ja lootuse saada tagasi tehtud kulutused, määrates tootele ainumüügiõigust omades sobiva hinna. Patentimine on aga suhteliselt suur väljaminek. Olenevalt kaitsealuste riikide arvust, patendi teksti pikkusest ja eksami keerukusest võib ühe toote kogu patendiperekonna kaitsmise ja jõushoidmise kulu kergesti ulatuda paarisaja tuhande euroni (enne kui tootega turule jõutakse). Paljud biotehnoloogilised tooted/teenused hõlmavad mitmeid etappe/meetodeid/leiutisi, mis on juba teiste patenditud. Suurematel, atraktiivsematel turgudel müümiseks on vaja soetada vastavad litsentsid. Litsentsitasud kujunevad üldjuhul kolmest tasust: ettemaks (up-front payment) mõnikümmend tuhat eurot + aastamaks (annual fee) mõnituhat eurot + käibetasu (royalty) 3-10% toote müügikäibest. Mõne toote/teenuse puhul on vaja legaalseks müügiks soetada mitmeid litsentse.

Võib öelda, et sektorisse sisenemise barjäärid on kõrged, sektorist suur osa (tava- ja veterinaarmeditsiiniga seonduv) on väga tugevalt reguleeritud ja konservatiivne ning vastavaid turge kaitstakse kiivalt. Kokkulepped ja koostöösidemed kestavad aastaid, seega valitakse partnereid põhjalikult ning pikalt, aga pikaajalised sidemed on ka uute tulijate suhtes ebasoodsad. Riigid toetavad ja kaitsevad just viimastel põhjustel oma vastava valdkonna ettevõtteid. Teaduse kiire areng on toetanud valdkonnas kiiret mahukasvu. Ettevõtlustegevuse algus on aja- ja investeeringumahukas ja kõrgete riskidega, kuid edu korral on loota arvestatavat tulu.


Kokkuvõtvalt saab barjäärid liigitada alljärgnevalt:


1. Biotehnoloogiasektor on kapitali- ja ajamahukas. Igasugune äritegevus biotehnoloogias on seotud suurte investeeringutega. Üldjuhul on kallis nii tööjõud (eeldab spetsiifilist kompetentsi, teaduskraadi, aga ka sektori ettevõtluse kogemust) kui ka ligipääs spetsiifilisele aparatuurile ja/või oskusteabele. Tootearendus on pikemaajaline (ravimiarenduse puhul võib see kesta üle kümne aasta).  Biotehnoloogiatoodete arendamine on kallis (suuresti ühekordsed tarvikud, pikk lubade taotlemine, kallis aparatuur, kõrgepalgaline personal), mis tingib alustava ettevõtte kallid stardikulud.


2. Väike kapitali kaasamise võimekus, sektori kogemuse ja rahvusvahelise praktika puudumine. Eesti riskikapitali turg on väike, kapitali omavatel inimestel puudub biotehnoloogiaspetsiifiline kogemus (rahvusvaheline biotehnoloogiaäri, vastav võrgustik, riskikapitali kaasamine) või hinnatakse riske liiga kõrgeks. Meetmete disainimisel tehnoloogiamahukate sektorite puhul peab arvestama kõrgete barjääridega nii aja kui nõuete osas. Eestis on biotehnoloogias tegutsev ettevõte pigem elustiili- või perekonnafirma. Biotehnoloogia ettevõtte jaoks on tarvis nii biotehnoloogia kui ka ettevõtluse/juhtimise kogemust. Eesti puhul on ettevõtluskogemusega inimestel puudu biotehnoloogia taust, samas pole biotehnoloogia taustaga inimestel enamasti juhtimise ja ettevõtluse kogemust. Teise partneri kaasamiseks ei olda valmis äri jagama; pole ka oskust ega teadlikkust, rahvusvahelise võrgustiku kaasamise võimekust ning suutlikkust kaasata rahvusvahelist või riskikapitali. Seega on puudus nii inimkogemusest kui ka kapitalist. Seetõttu pole ükski biotehnoloogia ettevõte kasvanud ka suuremaks kui 50 töökohta. Lõhe teaduse ja ettevõtluse vahel on suur, puuduvad üleminekurajad, kuidas minna teadusest ettevõtlusesse (üleöö teadlasest ettevõtjat ei saa) – seega on teadlased akadeemias lõksus ja majanduskraadiga inimesi pole kuskilt võtta. Alustavasse ettevõttesse tööleminek on võrrelduna akadeemilises sektoris pakutavaga töötajale riskantne. Riiklikud meetmed on suunatud pigem teaduse oivalisusele kui teaduspotentsiaali ettevõtluseks muutmisele 51. Eesti biosektoris on era- ja riskikapitali osakaal võrreldes teiste riikidega märkimisväärselt madal.


3. Ideede puudus, võimaluste vähesus ja sihtturgude kaugus, riikliku tellimuse puudumine. Toote/teenuse arendust peaks käivitama kliendi vajadus, kliendid on aga kaugel. Oskus kliendi vajadusest aru saada on vähene, arvestades sektori  ettevõtete väiksust. Eestis ei asu ühtegi suuremat valdkondlikku tööstust, mis oma olemasoluga annaks toidet uutele vajadustele, mõtetele ja katsetamisele.  Kuna  kõige suuremad ettevõtted on avaliku sektori ulatuses – haiglad, energeetika, keskkonnakorraldus, teadus-arendusasutused jt – siis oluline mõju barjääride vähendamisel on riigihangete kaudu, probleemide lahenduseks konkursside ja ideevõistluste kaudu või ettevõtetest spinn-off’ide soodustamise kaudu. Samuti on olulised suured põllumajandusettevõtted ja toiduainetööstus, kes koos avaliku sektoriga ei saa mugavustsooni vajuda, vaid peavad oma aktiivset rolli nägema uute tehnoloogiate juurutajana. Tihti on biotehnoloogia tooted ja teenused suunatud ülikoolidele, teistele teadusasutustele või haiglatele, kes aga on kohustatud ostma riigihanke kaudu (biotehnoloogia teenused ja tooted on üldiselt kõrgema hinnaga ning ületavad riigihanke piirmäära). Riigihanked on väikeettevõtlusele ebasoodsad. Riigihanked eeldavad tavaliselt ka varasema kogemuse/müügi ettenäitamist ning piinlikult täpset maksedistsipliini, mida väikestel alustajatel võib olla arusaadavatel põhjustel raske täita.


4. Horisontaaltasandi koostöö eri osaliste vahel – TS: teaduse ja tehnoloogia siire ettevõtlusesse. Biotehnoloogiasektori nagu ka teiste sektorite puhul on probleemiks projektipõhisus ja sektoritevahelise koostöö vähesus. Horisontaalne koostöö ja sünergia on vajalik alates õppekavadest ning teadustöödest kuni ministeeriumidevaheliste strateegiate ja rahastusmeetmete või prioriteetide seadmiseni. Soodustama peaks magistri- ja doktoritööde kirjutamist lõimitud erialadel koos ettevõtlusega või valdkondades, kus eksisteerib riiklik tellimus (biomajandus, keskkonnakaitse, toidusektor, jäätmemajandus, tervishoid). Biotehnoloogias puuduvad klastrilaadsed võrgustikud, kus on esindatud eri valdkondade teadlased, ettevõtted, riik, KOV-d ja organisatsioonid.



Tabel 1. Barjääride olulisus eri arengufaasides ettevõtete puhul


Barjäär

Pre-start

Start-up

Tegut-

sev

Kommentaar

Ettevõtluse alarahastamine võrreldes teaduse rahastamisega

+++

+++

++

Konkurents akadeemiaga tööjõu leidmisel, puudub biotehnoloogiale sobiv inkubaatori ja kiirendiprogramm.

Piisava või sobiva rahastuse lleidmine

+

+++

++

Meetmed ei võta sektori omapära arvesse (toetuse maht, tähtajad). Kogemusega kapitali kättesaadavus on vähene ja avaliku sektori rahastuse kasutamine arendustööks piiratud. Seosed meetmete vahel puudulikud.

Tootearendus on pikaajaline ja kapitalimahukas

+++

+++

+++

Eeldab süvateadmisi nii valdkonnast kui turust. Toetusmeetmed ei võta seda arvesse.

Vaja tegeleda ka turunõudluse tekitamisega

+++

+++

++

Sihtturud on konservatiivsed, sh meditsiin. Suuremad müügi- ja turunduskulud.

Koduturg on väike, riigitellimuste puudus

+++

+++

++

Tuleb arvestada ekspordiga (sh varases faasis). Biotehnoloogiliste meetodite vähene kasutamine meditsiinis, põllumajanduses, metsanduses, toiduainetööstuses, energeetikas jne.

Sektor on väga reguleeritud ja serditud.

+

+++

++

Kohustuslikud kvaliteedisüsteemid ((ISO, CLIA, GMP, GLP), tegevusload, andmekaitse jne.

Patendirohkus

++

+++

++

Patendiuuringud, kaitsmiskulud ja teiste patentide litsentsid.

Kallis infrastruktuur, suured püsikulud

+

+++

+++

Näiteks ühekordsed materjalid, eritellimusel kemikaalid, kõrge palgakulu.

Müük riigihangetega

+

+++

+++

Oluline sihtgrupp paljudel teenustel/toodetel ostab riigihankega.

Vajaliku inimkapitali piiratus

+

++

+++

Keskastme- ja tippjuhtide vähesus, BSc kraadi omanike kompetents liiga väike, MSc ja Bsc lõpetajate suhe paigast ära. 50 töötaja pealt klaaslagi, vähesed kogemused ja napp võrgustik.

Ebapiisav ettevõtlusharidus/kogemus

+++

+++

+++

Tehnoloogiaerialade programmis on vähe ettevõtlusaineid ja praktikat, seetõttu on ka lõpetajal eraettevõtte jaoks ebasobiv profiil ja ta vajab täiendusõpet.

Sihtgrupi vajaduste/turgude vähene tundmine

+++

+++

+++

Toote/teenuse arendust käivitav kliendi vajadus on kaugel.



Tabel 2. Barjäärid ja riigipoolsed tegevused

Barjäär

Riigi tegevuse mõju

Barjääri mõjutavad riigipoolsed tegevused

Sektor on aja- ja kapitalimahukas (esimene)

Keskmine (aeglase mõjuga)

Koostöö soodustamine teadus- ja arendusettevõtete ja ülikoolidega, kus on tehtud infrastruktuuri aastatel 2008–2013 arvestatavaid investeeringuid. Määruste muutmine, et piirangud ei takistaks ka alustavate ettevõtete võimalusi infrastruktuuri kasutada.


Oluline

Aktiivne tegutsemine erainvesteeringute toomiseks Eestisse, kaasamiseks sektorisse, samuti investeeringuvõimenduse loomine (fondifondid, pädev fondihaldur jne).


Oluline

Toetusmeetmete uuendamine, mis arvestaks sektori omapära.


Keskmine (aeglase mõjuga)

Õppekavade uuendamine (ettevõtluse osa lisamine õppeprogrammi, koostöö ülikooli ja ettevõtluse vahel; magistri- ja doktoriõppe teemade sisend peaks tulema ettevõtetest jms). Stipendiumiprogrammid.



Maksusoodustused esimesel kolmel aastal tööjõukuludelt uuele biotehnoloogiaettevõttele.

Võimaluste vähesus ja sihtturgude kaugus

Oluline

Aktiivne tegevus erainvesteeringute kaasamiseks biotehnoloogiasektorisse, sh tegevus välisettevõtete Eestisse laienemiseks. Selleks on vajalik muuhulgas selliste pädevate ametnike/ valdkonnaspetsialistide olemasolu, kes pidevalt suhestuvad siinsete ettevõtete ja eemalolevate turgudega toimides lisainfo allikana. Mõjutab oluliselt ka alapunkti juhtimiskompetentsi puudus.


Oluline

Biotehnoloogiaettevõtete inimeste enesetäiendamise toetamine. Stipendiumid tööks välisettevõtetes koos kohustusega hiljem kodumaale naasta ja näiteks kaks-kolm aastat siin töötada (või stipendium tagasi maksta). Toetab spetsialistide, keskastmejuhtide ja kaudselt ka tippjuhtide arengut. Loob eeldusi kaasata investeeringuid (tugev kompetentne meeskond).

Kapitali kättesaadavus eri kasvufaasides ettevõtete jaoks (teine)

Oluline

Aktiivne tegutsemine erainvesteeringute toomiseks Eestisse, kaasamiseks sektorisse (biotehnoloogia kogemusega kapital), aga ka investeeringuvõimenduse loomine (Kredexi kaudu, fondifondid, sh pädev fondihaldur jne.)



On vaja julgustada Eesti ettevõtteid laienema ja kaasama ka riskikapitali. Ettevõtluskoolitused.



EASi jms toetusmeetmete vastavusse viimine biotehnoloogiasektori vajadustega ja sobiva Eesti bioinkubaatori loomine. Meetmete ühtlustamine.



Inkubaatorile vahendite eraldamine, et kaasata uutele ettevõtetele varakult välisrahastust, sh H2020 omaosaluse katmine jne.



Maksusoodustused esimesel kolmel aastal tööjõukuludelt uuele biotehnoloogiaettevõttele.



Mitmesuguste finantsinstrumentide loomine (vt AF riskianalüüs 5.3) – fondifond, laenud jne.

Ettevõtluse ala-rahastamine võrreldes teadusega

Keskmine (aeglase mõjuga)

Biotehnoloogia-alaste teadusuuringute rahastamise struktuuri muutmine tootearenduseks tehtavate uuringute suunas. Sektori omapära arvestavate toetusmeetmete uuendamine.



Maksusoodustused tööjõukuludelt esimesel kolmel aastal uuele biotehnoloogiaettevõttele.


Barjäär

Riigi tegevuse mõju

Barjääri mõjutavad riigipoolsed tegevused

Vajaliku inimkapitali piiratus


Nii tippjuhi kui ka keskastmejuhi kompetentsi juurdetoomine vajab riigipoolset toetust ettevõttele otsese arendustoetusena, samuti stipendiumiprogrammid tööks välisettevõtetes.



Õppeprogrammide kaasajastamine (vt ettevõtlusõppe järgmist punkti) ja ülikoolide innustamine koostöösuhetele nii Eestis kui ka välisriikides tegutsevate ettevõtetega.



Ettevõtete omanike innustamine välismaalt juhte palkama ja väliskapitali (kogemusega kapital) kaasama.

Vähene ettevõtluse baasõpe õppekavades või selle puudumine


Õppeprogrammide kaasajastamine ja täiendav rahastus, projektijuhtimise õpetamine, ettevõtlust soosivate hoiakute loomine ja ettevõtlushariduse edendamine tehnoloogiaerialadel (nt TÜ uus strateegia).



Ülikoolide juures paiknevate mentorklubide loomine ja viimaste tihe suhtlus inkubaatoritega.



Õppeprogrammide kaasajastamine, koostöö ettevõtetega. Muist magistri- ja doktoritööde teemadest peaks tulema ettevõtetelt. See soosiks ettevõtluskesksemate uurimistööde teket ning tihedamat koostööd ettevõtete ja ülikoolide vahel, sh praktikategevust.. Praktikatoetus ja selle seos stipendiumiprogrammi ja praktikaga välismaal. See eeldab MKMi ja HTMi ühist strateegiat ja tegevuskava. ühist strateegiat ja tegevuskava. [ML1]

Üldine klaaslagi 40–50 töötaja puhul


Aktiivsed meetmed tuua sisse juhtimiskompetents, mis toetaks ettevõtte kasvamist, laienemist jne (vt eespool).



On vaja tutvustada Eestit kui ettevõtluse kohta riskikapitalistidele (vt eespool).



On vaja julgustada Eesti ettevõtteid laienemiseks ka riskikapitali kaasama (vt eespool).

Uute raviteenuste ja ravivõtete integreerimine HK hinnakirja (kolmas)


Probleem on regulaatori suhtumine ja teadlikkus (teadmatus). Regulaatori kaasamine arendusprotsessi võimalikult varases faasis, regulaatori infopuuduse kompenseerimine tema kaasamise kaudu ja arendustegevuste osas; TA-infopunktid ametiasutuste juurde ja TTOdesse: TTOde innovatsiooniüksused, Terviseameti TA-üksus, SOMi TA-üksus, Ravimiameti TA-üksus, HK TA-üksus, kust on vajadusel kättesaadav ka vastava asutuse pädevuse ulatuses kogu nõuete info ja regulatsioonide kommenteerimine ettevõtetele. Samuti infopunkti juurde innovaatiliste meetodite andmebaas (teadusinfrastruktuuri omajate, teadusprojektide, meeskondade kontaktid jms)



Luua uus seadusandlus, mis lubab teatud tingimustel katsetada uusi ravivõtteid või ravimeid. See on vajalik teadmuspõhisuse tõendamiseks ja hiljem HK hinnakirja dokumentide esitamiseks või referentsiks välisturgudele minekul.



Tervishoius puudub arendustegevuseks fond või meede ettevõtetele kas rahastamiseks (teenuse või ravivõtte disainimiseks, tõenduspõhisuse kirjeldamiseks, uuringuteks või uuringuteks) enne lansseerimist või haigekassale hinnakirjataotluse esitamise võimalust.



HK võiks kontsepti tõestamise (proof of concept) eesmärgil rohkem tellida ühekordseid analüüse ja muud nii TAKidest kui ka ülikoolidest.



Elanikkonna teavitamine uute ravivõtete ja uute ravimite või raviskeemide võimalikkusest. Sageli ei ole võimalik saada soodustust ravimile või ei ole seda teenust HK nimekirjas – aga see ei saa olla teavitamise mittetegemise põhjendus!



Arstide ja õdede koolitamine ning uute ravijuhendite koostamine uute teenuste turuletoomiseks kompleksselt – näiteks geenitestide leviku või rakuravi või uute diagnostikate kasutamiseks.

Riiklik tellimus on väga väike


Biomeditsiini teenuste ning uute diagnostika- ja ravivõtete lülitamine Haigekassa nimekirja.



Teiste sektorite biotehnoloogiatellimuse suurendamine – eelistada KIKi, PRIA jm projektide rahastamisel neid, mis kasutavad uusi tehnoloogia (oomikapõhised  tehnoloogiad). See eeldab loodud infrastruktuuride, tuumiktaristute ja kompetentside andmebaasi (masinate/rakenduste nimekirjad koos hinnakirjadega).



Nutikad riigihanked. Riigihangete korraldamisel ei saa olla esimene kriteerium raha. Soovitatavalt tuleks teha hanked kahes või kolmes etapis: ideedekonkurss lahendamist vajavale probleemile; lahenduse disain ja seotud eelduste loomine ning seejärel rakendus ja juurutamine.

Ühiskonna hoiakud ei soosi uusi lahendusi


Ühiskonna teavitamine uutest lahendustest, nende tagamaadest ja võimalustest



Valitsusepoolne biomajanduse toodete tarbimise soodustamine, näiteks biopõhiste toodete eelistamisega riigihangetes.


Kitsaskohtade olulisemad lahendused erinevad kindlasti ka sõltuvalt ettevõtte arengufaasist. Alljärgnev tabel aitab skemaatiliselt orienteeruda olulisematest meetmetest vastavalt ettevõtte faasile biotehnoloogiasektoris.


Tabel 3. Innovatsiooni faasid, barjäärid ja lahendused


Innovatsiooni faas

Barjäär biotehnoloogias

Lahendused biotehnoloogias

1 PRE-STARTUP

Idee või vajadus, rakendusuuringud, vajalike tehnoloogiate ja standardite leidmine ja olemasolu, esialgne ärimudel

Vähene motivatsioon teadlastel ettevõtlusse minna, puudub ettevõtlust toetav keskkond, kus aga on palju keerulisi nõudeid/reegleid. Pikaajaline ja rahamahukas valdkond. Ebapiisav ettevõtlusharidus. Puuduvad sobivad rahastusskeemid.

Ettevõtlusõppe elementide lisamine kõigile õppetasemetele (BSc 5EAP ettevõtluse alused, MSc 3 EAP sektoripõhise ettevõtluse kursus, lisaks MSc/PhD õpingutel projektijuhtimise/projekti kirjutamise/planeerimise õpe).

Stipendiumid interdistsiplinaarsetele õppeplaanidele (BSc, MSc).

Rakendusuuringute tulemused tuleb siduda prototüüpimise ja ettevõtte alustamise äriplaaniga rakendusuuringu viimases faasis. Ideefaasi pehmed meetmed koolituste, konsultatsioonide ja üleminekuperioodi maandamiseks, järjepideva erialaspetsiifilise ettevõtluse nõustamiskeskkond ja infoteenused.

Ühtse programmiloogika teke: kuidas toote või teenuse idee saab arenduse TAKis või inkubaatoris, sh rahastuse, mis julgustaks spetsialiste ettevõtlusega alustama.

Oluline on TAK-ide roll, spinn-offide soodustamine ja tehnosiire.

OLULISIM on ülikoolide ja muude teadus- ja arendustööasutuste ning ettevõtete ühisprojektide juurutamine. Kõik rakendusuuringud peaksid rakenduma ja kaasatud peaksid olema kas sektori ettevõtted või isikud, kes prototüübi hiljem spin-offina turule viivad!

TAKide tugevdamine on abiks vaid hetkel TAKides olevatele ettevõtetele. Uued ettevõtted siin kasu ei saaks.

2START-UP

Prototüüpimine ja arendus, standarditega vastavusse viimine, IO kaitse, tootmisse juurutamine, turundustegevus, hinnakujundus, pakendamine,

müügivõrgu loomine

Puuduvad sobivad rahastusskeemid, tootearendus on kapitali- ja ajamahukas,  kvaliteedisüsteemide rakendamine paljudel juhtudel kohustuslik, eksport varases faasis: turg on kaugel, turunõudluse tekitamine, riigihangete nõuded, ebapiisav ettevõtlusharidus. Inkubaatoriprogramm puudub

Vajalik on eri faase toetav üleminekutega (biotech program) keskkond. Biotehnoloogia inkubaator. Meeskonna arendamiseks vajalikud koolitusprogrammid tulenevad eriala spetsiifikast  (turud, nõuded, äriskeemid jms). Eksporditurgude tundmisele suunatud tegevused ja võrgustike kasutamine.

Tark investor. Mitmesugused laenu-toetus-investeeringuvõimalused ja seotus teiste meetmetega nagu TAKid, ülikoolid jm.

Väga oluline on peale biotech ökosüsteemi tugevdamist ja võrgustumist kaaluda kiirendi kujundamisele, soovitavalt rahvusvaheliste võrgustikega koostöös – nt regionaalne. Oluline on ka biotehnoloogiale sobiv starditoetus/kaasrahastus H2020 start-up raha saamiseks.

3TEGUTSEV JA ARENEV ETTEVÕTE

Uute toodete arendus, uute turgude hõivamine, tootmismahtude suurendamine

Tootearendus on kapitali- ja ajamahukas, kallis infrastruktuur, kõrged nõuded tootmisele ja keskkonnale (sertifikaadid, standardid, load), kesk- ja tippjuhtide kogemuse puudumine, ettevõtlushariduse puudus, turgude ja müügitöö oskuste puudumine

Turundus ja müügikoolitused, mitmesugused toetused. Eksporditurgude tundmisele suunatud tegevused ja võrgustike kasutamine. Arendustoetused spetsialistidele ja kesktaseme juhtidele , sh stažeerimine välismaa ettevõtetes. Stipendiumid enesetäiendamiseks.

Tark investor. Mitmesugused laenu-toetus-investeeringuvõimalused.

On võimalik mõnede vajadus uuesti Incu 2.0 järele; rakendusuuringud siduda ettevõtlusega, st viimases faasis prototüübi rakendamine teadus- ja arendustegevuse juurutamiseks koostöös.

Olulisim on läbi kiirendite ja erinevate krediidivõimekuste kaudu soodustada erakapitali kaasamist, mitte niivõrd toetuste süsteemile panustada. Olulisim on koostöö ülikoolide ja muude teadus- ja arendusasutustega uute toodete väljatöötamiseks (ka koostöös sobiva kaadri koolitamine), sektori eripära arvestavad ekspordi- ja kasvutoetused, H2020 kasvutoetuste omafinantseeringu. osaline katmine, võrgustikud, riikliku tellimuse suurendamine.


Tabel 4. Biotehnoloogia sektori barjääride ja tegevuste koondtabel, kus eesmärgid on seotud

Eesmärk

Rohkem skaleeritavaid teenuseid ja biotehnoloogiaettevõtteid

Väärtusahela terviku (igas etapis) väärindamise maksimeerimine (nt toit, biomajandus)

Olulised barjäärid

Kõrgtehnoloogiasektor on kapitalimahukas, pika arengutsükli, kõrgete nõuete (barjääridega) ja teadus-arendustöömahukas

Toorme vähesus tingib ettevõtete väiksuse ja sellest tulenevalt ekspordiga seotud kulud. Klientide ja turgude leidmine on konkurentidega võrreldes kallis.


Suurem osa (ettevõtluse) väärtusahelast ei paikne Eestis

Tootjate, töötlejate ja turundajate vahel killustatud turg, mis ei võimalda konkurentsivõimelist hinda maailmaturul.


Ebaproportsionaalne ressurss läheb baasteadusesse, kuid puudub riigipoolne tellimus uute tehnoloogiate rakendamiseks majanduses (nt keskkonnakaitses, biomajanduses, tervishoius)

Lõhe teaduse ja majanduse vahel, madalad palgad, teadusinfrastruktuuri ja TA-ekspertiis ei ole piisavalt kättesaadav.


Puuduvad eeldused kapitalimahuka ja tehnoloogiamahuka ettevõtluskeskkonna kujunemiseks ning vajalike võimekuste ligemale toomiseks

Vähene teadlikkus tehnoloogiate rakendamise võimalustest ning vähene kogemus kaasata TAd ja kapitali.

Olulised tegevused barjääride vähendamiseks või ületamiseks ja eesmärkide täitmiseks

Võimekuse suurendamiseks vajalikud tegevused, et suuta kaasata ettevõtte eri faasides erakapitali, sh väliskapitali. Riigipoolsed toetused tuleb profileerida erainvestorite kaasfinantseerimisteks ja kapitali kaasamiseks

Koostöös MKMi, HTMi ja PÕMi tuleb luua horisontaalselt mitmete meetmete koostoime sünergia ning ja toetada taotlusi, mis soodustavad tehnoloogilisi laiendusi, turgude hõivamist ning tootjate ja töötlejate koondumist.


Tehnoloogiasiirde tegevuskava väljaarendamine Eestis tehnoloogia ja TA-mahukate valdkondade arendamiseks

Riigipoolse tegevuskava koostamine ekspordibrändi (maabrändi) väljatöötamiseks ja riiklikuks tegevuseks eri tootegruppide tarvis sarnaselt turismiga.


Riigipoolsete initsiatiivide käivitamine tehnoloogiate juurutamiseks ja ühiselt KOVde, teadlaste, erasektori ühistegevusega algatuste käivitamiseks motiveerivate konkursside ja etapiviisiliste rahastusmehhanismidega (soodustades ettevõtlust, tehnosiiret, majanduskeskkonna kujunemist koos riigi ja omavalitsustega – nt energiasääst, biomajandus jm)

Elanikkonna teadlikkuse tõstmine tervisliku toitumise ning Eesti toormel baseeruvate toodete tarbimiseks, siseturu tarbimise maksimeerimine (eesti- ja venekeelse elanikkonna seas)

Ökosüsteemi toetavad tegevused

TAK – tehnoloogia ja tootearenduse koostöö teaduse, ettevõtluse ja riigisektorite vahel (biomajandus, tervishoid, keemiatööstus, jäätmemajandus, põlevkivi jms).

Klastrid – siseriiklike võrgustike ning ökosüsteemide ettevõtete, investorite, tehnoloogide, teadlaste, arstide, KOVde jt poolte kohtumiseks ja ühiste huvide ühendamiseks teenuste ekspordiks.

SuE toetavad meetmed võimekuste tõstmiseks, ettevõtluse, meeskondade kujundamise või investeeringute kaasamiseks vastavalt sektori arenguetapile, eesmärgiga tõsta meeskondade ja isikute võimekust, aga ka üleminekumeetmed teadusest ettevõtjaks siirdumisel.

innovatsiooniosakud ettevõtetele (s.h kraadiga teadlaste, arstidele ja õdedele arendusfaasis noortes ettevõtetes osalemiseks stipendiumid – meeskondadele et motiveerida integreeritud erialadeüleseid koostööprojekte ning kaasata ettevõtteid võimalikult varases uurimistööde faasis ka kaardi kasvatamise eesmärgil

TAK – tehnoloogia ja tootearenduse koostöö teaduse, ettevõtluse ja toiduainetööstuse ning toormetootjate vahel.

Klastrid – siseriikliku koostöö koondamine ühisturunduseks ja müügiks välisturgudele.

Haldussuutlikkuse tõstmiseks – tõsta suutlikkust töötada välja TA-mahukate investeeringute planeerimiseks taotlusi, kaasata teadlasi ettevõtte laienemisse, uurida turgu ja teha äriplaane, tõsta teadlikkust, kuidas kaasata kapitali.

innovatsiooniosakud teadlaste TA-arendustesse kaasamiseks ja ettevõtlusse ülemineku riskide maandamiseks.

NPP – elanikkonna teadlikkuse tõstmine, et suurendada siseriiklikku tarbimist a parandada tervislikku toiduvalikut.


 

8 Ekspordibrändi kujundamise taustselgitused

Strateegiliselt on oluline, et Eestis töötataks välja Eesti maabrändi loomise ühine kontsept. Alternatiiviks on päritolumaa brändi väljatöötamine, kuid selle kujundamine sihtturgudel on keerulisem 52.

  1. Nation brand ehk maabränd on mõistelt palju laiema sisuga kui päritolumaa bränd. Simon Anholti loodud ja ülemaailmselt aktseptitud maabrändi klassikalises lähenemises vaadatakse selle moodustumist kuuele põhipunktile toetumise kaudu (nation brand hexagon): eksport, valitsemine, kultuur, inimesed, turism ja immigratsioon.



Eesti maabrändi loomisega on tegelnud EAS. Aastatel 2001–2008 oli Eesti  brändi loosung „Positively Transforming“ ja alates 2009. aastast „Positively Surprising“. Märk on olnud „Welcome to Estonia“. Senine Eesti bränding on olnud suunatud turismisektorile („Welcome to Estonia“), kultuurile („The Most Ancient Modern Nation“, „Where Medieval Meets Modern“, kultuuritraditsioonid jms) ja riigivalitsemine on olnud rõhutatud e-riigi edusammude kaudu. Selgelt on Eesti brändi arenduses puudu aga inimeste, immigratsiooni ja ekspordi (st päritolumaa) teema ning ka katusbränd, mis need niivõrd erinevad osad ühtsesse tugevasse tervikusse ühendaks. Osalt on kindlasti ka see põhjus, miks paljud eri valdkonnad (tihti klastrite kaudu) üritavad luua ekspordi toetamiseks oma brände. Ainus, mida praegu ekspordivaldkonnaga seostatakse, on meie IT sektor (tänu Skype’i jt edulugudele), kuid kahjuks ei toeta see teisi ekspordivaldkondi.

Rahvusvaheliste tähistena on hea viidata Uus-Meremaa ja Austraalia päritolumaa ja maabrändide arendamisele, sest need suuresti ekspordist sõltuvad riigid on olnud pikalt brändide arendamise eesrinnas ja neilt on palju õppida.

  1. Uus-Meremaa 53 on oma maabrändi arendanud kahe loosungiga: „100% pure”, mis on olnud nende turismiarenduse alus, ja Uus-Meremaa „Silver Fern“, mis on senini olnud ekspordibränd. Tänaseks on aga jõutud arusaamisele, et on vaja ühist lugu, mis toetab nii turismi kui ka eksporti, sest kaks eraldi sõnumit ei anna oodatud tulemust.
  2. Austraalia 54 tõi ametlikult oma „Australian Made“ logo turule 1986. Aastal. Seitsme aasta eest lisati sellele „Australian Grown“, mida kasutatakse nii kodumaal kui ka ekspordis. 2010. aastal tehtud brändi 55 kasutajate eksportijate uuringus selgus, et ettevõtted seostavad selle kasutamist oma ärieduga. 2009. aastal tehtud uuringus on välja toodud, et Austraalia tootjad (sh toiduainetööstus) on omistanud päritolumaa brändile toote oluliste omaduste hulgas koguni kolmanda koha 56.


Ühise märgini võib jõuda kahte teed pidi.

  1. Made in Estonia kui maabrändi üks osa, mille väljatöötamine on EASi ülesanne. See peaks toetama lisaks toidutööstusele ka kõiki teisi olulisi ekspordisektoreid neile olulistel turgudel. Selline lähenemine eeldab, et märgi väljatöötamine jäetakse EASi hoolde ja tootjad keskenduvad pigem oma sihtturgudel sobivate toodete arendamisele.
  2. Toiduainetööstuse (klastri) loodud bränd, mis ei ole seotud otseselt päritolumaaga, vaid mingi konkreetse tootearenduse liiniga, mida klaster koos veab ja koos kasutab (funktsionaalne toit, tervistav toit, allergikute toit vms) oma toodetel. Sel juhul on mõistlik Eestis valmistatud (või Eesti teadmiste alusel litsentsitavat toodangut või frantsiisitavat kontsepti) markeerida ühise märgiga.


Enne kui hakata ühist märki looma, tuleb aluseks võtta meie sihtturgude analüüsid, mis annavad infot selle kohta, mida sealne tarbija teab Eestist ja Eesti toidust, mida ta hindab ja mis teda kahtlema paneb ja millisel puhul ta Eesti toitu teisele eelistab jms. Mõistlik oleks kaardistada sihtturud huvipiirkondade kaupa: Skandinaavia, Baltikum, Ukraina (?) vms. Teiseks tuleks kaardistada konkurendid ehk konkureerivad riigid oma märkidega, nende sõnumid, taust, tulemus jms. Kolmandaks kaardistame omaenda võimalused arenguks ning kaasaliikumise võimalused suuremate trendidega.

Nende kolme infokogumi põhjal saab kokku panna Eesti toidu eksportturunduse strateegia ja tegevusplaani ning alles siis jõuda sobiva märgi loomiseni.

Mis puudutab aga võimalikku sõnumit Eesti kui naturaalse ja kvaliteetse toidukauba tootja maana, siis see ongi ekspordi eeldus eriti Skandinaavia ja teistel arenenud turgude. Eristuva brändi loomiseks sellest ei piisa, vaja on olulisemat sisulist eristuvust.

Eesti peaks eelkõige oma rõhuasetuse panema maabrändile. Mitte ühelgi valdkonnal ei ole nii palju ressursse, et oma bränd tuntuks teha. 2014 eelarves panustab näiteks EAS turismiturunduse kampaaniatesse ja tegevustesse ligikaudu 6 000 000 eurot.

Küsimusele, kas brändina saaks kasutada olemasolevaid siseriiklikke märke, on ilustamata vastus: need märgid on antud välja eelkõige lähtudes eesti maitsest. Alates detsembrist 2014 muutub ELi päritolumaa märgistuse nõue kohustuslikuks looma-, sea-, lamba-, kitse- ja linnulihale. On plaanis arutuse alla võtta ka teiste toiduainete päritolumaa info lisamise kohustuslikuks tegemise võimalus.

Eestis on kodumaise toidu eelistamise osakaal 66% (aastal 2010), mis on tippaegadel olnud ka 87%. Kasvanud ei ole mitte nende inimeste osakaal, kes eelistaksid importtooteid, vaid suurenenud on nende osakaal, kelle jaoks päritolumaa ei ole oluline. Eesti kvaliteedimärke on märgatud. Koguni 80% tarbijaid väidab, et nad mõnikord eelistavad tähistusega toiduainet. „Tunnustatud Eesti Maitse“ märgiga toodet väidab alati eelistavat 14%  ja „Tunnustatud Maitse“ tooteid 12%t.

Siin on tarvis eraldi hinnata, kas siseturul on veel potentsiaali tõsta teadlikkust kohaliku toidu kvaliteedi ja tarbimisharjumuste selgitustööga. Et enamik kampaaniad on siiski eestikeelsed, siis võiks olla üks teavitustöö eesmärkidest suure tõenäosusega venekeelse elanikkonnani jõudmine ja ka eestlaste motivatsiooni tõstmine: inimesed, hinnake kodumaist toodangut! Kuigi enamik uuringuid kinnitab, et Eesti tarbija on kõrge hinnatundlikkusega, on olnud selgitustöö siseriikliku tarbimismahu suurendamiseks mitmetes riikides eelkõige majanduslanguse aja strateegia.

Märkide paljusus on viinud selleni, et inimesed ei tea neid ega nende sisu. Lisaks teeb tootele liiga paljude märkide lisamine tarbijale keeruliseks just talle vajaliku info leidmise.

Ekspordi jaoks tuleks kaaluda eelkõige kvaliteedi, piirkondlike või erimärkide kasutamise võimalikkust. Oluline on eada, missugused on turud ja kus tootjad neid märke kasutada. tahaksid Eesti Konjunktuuriinstituudi novembris 2010 tehtud Eesti ettevõtete ekspordiprobleemide uuring toiduainetööstuses, http://ki.ee/ nimetas kõige levinumateks turgudeks Soome, Läti, Leedu, Venemaa ja Ukraina. Niisiis tuleb iga märgi võimalikku kasutuskõlblikkust analüüsida vähemalt nende riikide kontekstis.

Eesti probleem on, et paljudes sektorites on nõrk maabränd. Kui võtta eeskujuks meie IT-sektor, kus meie e-edulood toetavad hästi kogu valdkonda: oma märki lihtsalt ei ole!

Teine näide on turismisektor, kus on hästi defineeritud sihtturud. Viimaste aastate jooksul on regulaarselt korraldatud riigi ja linnade lõpptarbijale suunatud kampaaniad, mida Welcome to Estonia märk on hästi toetanud. Kui vaadata eri sektorite klastrite rahalist võimekust turundada oma valdkonda rahvusvaheliselt, on igal juhul mõistlik töötada pigem ühe katusbrändi all ja ühendada kõik jõud ühe sõnumi edastamiseks. Olenemata sellest, et ITK klaster on kasutanud oma rahvusvahelisel kodulehel Welcome to Estonia märki, ei ole lõpptarbijale suunatud turismimärk ikkagi kohane eksporditoodete jaoks.