Nutika spetsialiseerumise ressursside väärindamise raporti III osa: ressursside väärindamine biotehnoloogiate abil, sh toit

Kokkuvõte

Biotehnoloogia on horisontaalne tehnoloogia, mis hõlmab eri valdkondi, nagu bio-, keskkonna-, loodus-, tehnika- ja terviseteadused, ning mis on analoogiliselt info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatega (IKT) kasutusel horisontaalselt erinevates rakendusvaldkondades tervishoiusüsteemist biomajanduseni.

Biotehnoloogiad, eriti süsteemibioloogiad, on viimase 5–10 aasta jooksul märkimisväärselt arenenud: DNA sekveneerimise võimekuse kasv ja hinna langus, DNA-sünteesi hinna langus, ülikõrge läbilaskevõimemeetodite (ingl – high throughput methods) areng (genoomika, proteoomika, metaboloomika jt oomikameetodid), suurandmete ja modelleerimise võimekuse oluline kasv ning sünteetilise bioloogia esiletõus viimase 5 aasta jooksul. Eeltoodud võimekused on Eestis teaduslikul tasemel esindatud.

Globaalsed suundumused, mis mõjutavad biotehnoloogiate rakendamist, on pidev rahvastiku kasv, vananev elanikkond, toidu ja puhta vee nõudluse suurenemine ning energiatarbimise pidev tõus. Biotehnoloogias kasvab oluliselt rohelise ja valge biotehnoloogia osakaal võrreldes punase biotehnoloogiaga. Haridusse, teadusesse ja ettevõtlusesse panustades tuleb mõista, et uued rakendusvaldkonnad, avastused ja tooted/teenused tekivad eri valdkondade ning kompetentside sünergiast.

Biotehnoloogia peamised väljakutsed:

• suurendada tervena elatud aastate arvu – nii meditsiini kui ka toitumise jms kvaliteeti lõimiv indikaator;
• asendada fossiilsed kütused taastuvate, biomassipõhiste kütustega;
• toota efektiivsemalt ja keskkonnasäästlikumalt, kasutada paremate omadustega tooteid (keemia-, tekstiili-, toiduainetööstus jne), edendada jätkusuutlikku biomajandust.

Eesti võimalused eri biotehnoloogia valdkondades kaasa rääkida on suhteliselt tagasihoidlikud ning eeldavad paljude soodsate tegurite üheaegset kokkulangemist, sest valdkonnad on väga kapitalimahukad ja eeldavad väärtusahela eri osadele ligipääsu. Biotehnoloogia väärtusahela kõikide osakomponentide olemasolu Eesti väikesel turul on realistlik ainult toidusektoris ja jätkusuutliku biomajanduse juurutamises. Ülejäänud valdkondades, näiteks farmaatsias, keemiatööstuses, meditsiinis või teistes majandusharudes, on Eestil potentsiaal pakkuda eri globaalsetesse väärtusahelatesse osakomponentide tootmist, sisendeid või üksikuid edukaid õnnestunud nišitooteid. Seega on vaja luua ajakohastatud õppekavad, et tagada piisav inimkapital, ning suunata ettevõtluse tegevus eelduste loomisele ja tehnoloogiate lõimitud rakendamisele kasvuvaldkondades:

• luua lõimitud õppekavad ja meeskonnad õppeprotsessis ning teadustegevuses;
• luua soodne maastik ja ökosüsteem teaduse ning ettevõtluse lõimimiseks ning sildade ehitamiseks;
• luua motiveerivaid meetmeid eri faasis ettevõtetele tootearenduseks ning leida lahendusi, kuidas kaasata ettevõtlusse välis- ja erakapitali võimalikult varases faasis;
• pidada silmas, et teaduse rahastus ning riigistrateegilised valdkonnad haakuks väärtusahela tervikluse mõttes ühtsest strateegiast.

Punane biotehnoloogia, eriti farmaatsiatööstus, on kõige investeeringumahukam. Selles sektoris on Eestil võimalus juurutada meditsiinisüsteemis kõrge lisandväärtusega skaleeritavaid uusi ravivõtteid koos teenuste ekspordiga (patsientide impordiga). Selleks on vaja luua eeldused ja kriteeriumid, et saada ka Eestis referentse ning lõimida tervishoiusüsteemi uuenduslikke teenuseid (regeneratiivne meditsiin, sõja-, tele-, nukleaarmeditsiin, uued prognostika- ja diagnostikameetodid, mis kasutavad molekulaardiagnostikat jt) sünergiana e‑terviseteenustega. Ükski valdkond ei saa olla eelisarendatud, kuid kriteeriumiks saab olla rahvusvahelisest rahastusest kaasatava raha kaasfinantseerimisvõimaluste riigisisene toetamine ning erakapitali kaasamise soodustamine skaleeritavate teenuste ja toodete juurutamisse ning eksporti. Eestis on punase biotehnoloogia puhul teadusbaasi tugevus suur pluss, kuid siiani on olnud vähe suutlikkust seda kompetentsi ettevõtluseks pöörata ehk kommertsialiseerida. Selle muutmine peaks olema nutika spetsialiseerumise raames biotehnoloogia peamine eesmärk.

Rohelise ja valge biotehnoloogia valdkonnas on võtmesõnaks tehnoloogiasiirde soodustamine majanduses. Siinjuures on kriitilise tähtsusega vajaliku toorme olemasolu Eesti loodusvarana, mis saab peamiseks piiravaks teguriks eksporttoodete planeerimisel (näiteks toota ekspordiks rohelisel biomassil põhinevat energiat). Eesti roll on  osaleda väärtusahela osakomponentide tootmises protsesside kvaliteedi ja optimaalsete lahenduste väljatöötajana, arendada katselaborina uusi lahendusi ning  osaleda referentside saavutamises uute tehnoloogiate juurutamisel. Selleks tuleb tehnilist baasi optimaalselt kasutada ning arendada välja skaleerimistehased üleminekul teadusest ettevõtlusesse.

Analoogiliselt on toidusektoris reaalne mitte panustada suurte ekspordimahtude kavandamisse (takistuseks on toorme potentsiaal näiteks suurte turgude nagu Hiina jt kontekstis), vaid leida siseturu tarbimise kõrvale kvaliteetseid nišitooteid ja ‑turge. Toidutööstuses on oluline vaadata kogu väärtusahela komponente tervikuna ja nende kõikide etappide olemasolu Eestis, mis tagaks sektorist maksimaalse lisandväärtuse kasvu. Seega pole toorme eksport väärindamata kujul Eestile majanduslikult jätkusuutlik lahendus. Riigile on oluline toetada ettevõtteid:

• soodustada väärtusahelaülest sünergilist (näiteks ühistu omandivorme) horisontaaltasandi koostööd väärtusahela ettevõtetes;
• soodustada TA-mahukate toodete arendust ja turgude/klientide hõivamist;
• panustada Eesti kvaliteetse ja naturaalse toorme brändimisele ning turundamisele sektoriteüleselt maailmaturul.

Vääramatud suundumused globaalses kontekstis on rahvastiku jätkuv 41 juurdekasv ning puhta vee ja toidu ebavõrdse jaotumise süvenemine. Arenenud riikide kontekstis on kriitiliseks katsumuseks elanikkonna vananemine ja tervena elatud aastad. Biotehnoloogias kasvab oluliselt rohelise ja valge biotehnoloogia osakaal võrreldes punase biotehnoloogiaga. Piirid erinevate biotehnoloogiate värvide vahel muutuvad järjest tinglikumaks, sest näiteks ravimite tootmiseks kasutatakse üha enam taimede fotosünteesi mehhanisme või sünteetilise bioloogia rakuvabrikuid. Tänu molekulaarbioloogia, inseneriteaduste ja suurandmete modelleerimisvõimekuse lõimimisele ning uue bioloogia tulekule on selged värvide piirid muutunud. Vt erinevaid värvide jaotusi ning nende seoseid raporti lisast 1.

Biotehnoloogia suundumusi on mõjutanud viimastel aastatel loodusteaduste uus vaatenurk: konvergents või uus bioloogia, mis toetub aastakümnete jooksul saavutatud teadustulemustele ning mille puhul innovatsioon tekib eri valdkondade liitumiskohas 42. See annab omakorda biotehnoloogiasse uudset mõtteviisi ja seetõttu on ka biotehnoloogia valdkonnad omavahel tugevalt põimunud.

Biotehnoloogia peamised väljakutsed:

• suurendada tervena elatud aastate arvu meditsiini, toitumise jms kaudu; kvaliteeti lõimiv indikaator;
• asendada fossiilsete kütuste kasutamine taastuvate, biomassipõhiste kütustega;
• toota efektiivsemalt ja keskkonnasäästlikumalt, töötada välja paremate omadustega tooted (keemia-, tekstiili-, toiduainetööstus jne).

Biotehnoloogiasektori oluline eripära võrrelduna näiteks IKT-sektoriga on suur TA-, kapitali- ja ajamahukus peale spetsiifiliste nõuete ning keerukate patendistrateegiate. Selleks et jõuda idee tasandilt tööstustasandile, tuleb biotehnoloogia ettevõtetel läbida kahekordne surmaorg, sest sageli on tegemist uudsete lahendustega, millel puudub töötav ärimudel.

Biotehnoloogias skaleerimine on äärmiselt kapitalimahukas 43. Eri tootefaasides on vaja teha investeeringuid esmalt TA-tegevuse ja tootearendusfaasis (alates 50 000 – 500 000 eurost) ning seejärel tootmisse viimisel, kus summad ulatuvad sõltuvalt sektorist miljonitesse (riskikapital 1–10 mln) ja kuni sadadesse miljonitesse eurodesse.

Traditsioonilise liigituse järgi vaadatav punane biotehnoloogia moodustab 60% kogu biotehnoloogiasektorist, mis kasvas aastal 2012 kogumahus 9% ja jõudis 304 miljardi USD‑ni 44. Teadus- ja arendustegevuse (TA) lähenemine biomeditsiiniküsimustele jätkab viimaste aastate muutumistrendi. Suureneb tööstuse ja akadeemia koostöö ressursside ning ekspertide ühiseks kasutamiseks, üha sagedamini kasutatakse akadeemilist partnerit eraettevõtte projekti elluviimiseks 45. Koosarendus on oluline tööstuse seisukohalt, kuna sageli osutub väikeses mahus akadeemias tehtud protsesside skaleerimine keeruliseks, kui sellega ei ole alguses arvestatud. Kuigi tehnoloogilised teadmised on peamiselt koondunud akadeemiasse, on seal puudu ärilistest, regulatiivsetest ja kliinilisi katseid puudutavatest teadmistest.

OECD riikides on tervisesektori kulutused suurenenud viimasel kümnendil umbes 4% aastas, moodustades juba peaaegu 9% GDP-st 46, mis tuleneb kiirelt vananevast elanikkonnast ning uutest meetoditest, mis võimaldavad teha täpsemaid, kuid kallimaid protseduure. Peamised märksõnad on krooniliste haiguste ärahoidmine ja tõusvad ravimihinnad. Farmakogeneetika ja biomarkeri põhiste testide kasutamine muudab haiguste diagnoosimise ning nende ravimise võimalusi – biomarkeripõhised testid annavad arstidele teavet haiguse staadiumi, ravimidoosi ja -vastuse ning toksiliste mõjude kohta. Biomarkerite tuvastamine haiguse varases faasis on äärmiselt suure preventiivse potentsiaaliga, sest see võimaldab ära hoida kroonilise haiguse kujunemist. Mitmeid surmavaid ja raskeid haigusi on praegu võimalik ravida ning ravimid pikendavad märkimisväärselt inimeste eluiga. Diabeet, vähk, kroonilised hingamishaigused ja dementsus on sotsiaalmajanduslikust seisukohast väga koormavad haigused. Arvatakse, et aastane dementsusest tulenev kogukulu on 604 miljardit USD (1% maailma SKP-st). Arvestades vananevat rahvastikku, oodatakse selle arvu kahekordistumist aastaks 2030 ja kolmekordistumist aastaks 2050 47. Samuti on oluliselt muutunud ravimite väljatöötamine, sest tööstus otsib rohtu järjest keerulisematele haigustele (vähk, astma, diabeet), mistõttu ollakse sageli silmitsi ebamäärase bioloogilise sihtmärgiga ja see viib ravimikandidaatide läbikukkumisele kliinilistes faasides.

Peamised rohelist biotehnoloogiat juhtivad tegurid tulenevad keskkonnast 48. Biotehnoloogiliste lahenduste poole suunavad kasvav nõudlus keskkonnasäästlikult toodetud toidu vastu, riikide soov vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni ja pikemas perspektiivis ka tõusvad fossiilkütuste hinnad. OECD on nimetanud kliimamuutused ja CO2 emissiooni peamisteks valupunktideks ühiskonnale. Aastaks 2030 prognoositakse, et maailmas tarbitakse 50% rohkem toitu, 45% rohkem energiat ja 30% rohkem vett. Aastaks 2050 on tarvis juba 70% rohkem toitu 49. Suurenenud nõudmine paneb vanad mudelid proovile ja maailma juhtivad majandused hakkavad kasutama lahenduste leidmiseks biopõhiseid võimalusi (nt OECD strateegia “Bioeconomy to 2030“) 50. Biotehnoloogia annab arvestamisväärse panuse biomajandusse  loodusressursside, nagu metsad, taimed, kariloomad, kalad ja teised meresaadused, kaudu. Roheline biotehnoloogia keskendub peamiselt geenmuundatud põllukultuuridele, et parandada märgatavalt toidu omadusi ja muuta tooraine keskkonnateguritele vastupidavamaks. Biopõhise majanduse 51 tööstuslahendused (valge biotehnoloogia) hõlmavad kemikaalide, ensüümide ja plasti tootmist, keskkonnasaaste neutraliseerimist, biosensoreid ning -kütuseid. Laiemalt saab biotehnoloogiat vaadata baastehnoloogiana mitmele rakendusvaldkonnale 52. Biotehnoloogilised lahendused võimaldavad juba praegu toota biomassist kütuseks gaase, etanooli ja diislit. Biomajanduse aluseks on lähiajal saamas platvormtehnoloogiad, mille abil toota eri tüüpi biomassist suurtes kogustes tooret, mida saab kasutada produktide edasiseks sünteesiks. Näiteks on võimalik kõrrelistest toota sukroosi, mida saab edasi töödelda isopreeniks (autorehvitööstus), eri tüüpi biokütusteks (diisel, lennukikütused) ja isegi malaariaravimiks (artemisinin).

Euroopa on olnud üks maailma keemiatööstuse juhte, kuid pidev surve Aasia keemiatööstuselt suunab vana maailma vaatama biotehnoloogia poole, et säilitada konkurentsivõimet ning luua töökohti ja majanduskasvu. On leitud, et iga uus töökoht USA keemiatööstuses loob 7,5 uut töökohta teistes majandussektorites. 53 Biokütuste väljatöötamine on USA-s loonud 240 000 ja Brasiilias isegi miljon uut töökohta. OECD ennustab, et aastaks 2030 on tööstuslik biotehnoloogia suurimat lisandväärtust andev biotehnoloogiasektor 54.

Koos valge biotehnoloogiaga mõjutab meie tervist ja keskkonda positiivselt ka sünteetiline bioloogia 55. Mõlemad põhinevad rakuvabrikutel, mis pakuvad jätkusuutlikku ja keskkonnasäästlikku alternatiivi keemiatööstusele ning põlevkivikeemia produktidele. Eukarüootsetel rakkudel põhinevad bioreaktorid toodavad juba praegu suurt valikut ühendeid, nagu biopolümeeride prekursoreid, vitamiine, antibiootikume, ensüüme ja terapeutilisi proteiine haiguste raviks 56 57. Pärmi- ja imetajarakkudel põhinevad rakutehased on peamised jätkusuutliku biopõhise majanduse trendide suunajad. Rakutehased on äärmiselt atraktiivsed lahendused, kasutades taastuvaid süsinikuallikaid, mis põhjustavad vähest saastatust, ning andes biosobivaid ja -lagunevaid produkte.

Kuna biotehnoloogia on väga kallis valdkond, pole Eestil realistlikku võimekust ega mahtu, et võrrelda end suurte riikide majanduse ja biotehnoloogia sektoritega globaalses väärtusahelas. Tuleb õppida teiste üleminekuriikide või väikeste riikide majanduse edulugudest ja õnnestunud lahendustest. Eestile on biopõhine majanduse väärtusahel üks võimalus 58.

Vt globaalsete trendide üksikasjalikumat ülevaadet ning eestvedavate piirkondade kasulikke näiteid ja soovitusi siinse raporti lisadest 2 ja 3 – biotehnoloogia eestvedavad piirkonnad ja globaalsed trendid.

Biotehnoloogia sektor

Eesti biotehnoloogia sektor on noor (valdavalt alustavad ettevõtted), väike (käibelt ja ekspordilt) ja arenev (peamiselt VKE-d). Sektori toetuseks oli aastatel 2010–2013 algatatud Eesti biotehnoloogia programm. Selle tulemuslikkuse hindamine MKM poolt on veel töös. Biotehnoloogia pikaajaline ja lõimitud programm on riigile vajalik ning selles saab arvestada kogemusi eelmise perioodi programmist. Programmi puhul tuleb silmas pidada järgmist:

• juhtimine ja tegevused eesmärkide saavutamiseks peavad olema proportsioonis vahenditega, s.t programm vajab pädevat meeskonda ning oma eelarvet;
• programmi eesmärgid, ootused ja tegevused peavad olema realistlikud, pikaajalised ja seiratavad ning otseses korrelatsioonis rahaliste vahenditega;
• programm peab olema ministeeriumide ülene, kuna puudutab suuresti viit ministeeriumit ja vajab vastavaid volitusi tegevusteks, s.t väljaspool ministeeriumide valitsemisala;
• programmi ülesehitamisel saab rakendada siinse raporti soovitusi ökosüsteemi kujundamiseks, start-up-ettevõtete eelduste loomiseks ja tehnosiirde tegevuskavaga lõimimiseks ning toetustepõhise rahastuse asendamist kapitalikaasamise võimendamiseks jms (sh eesmärgid, indikaatorid ja meetmed).

Üks suur erinevus näiteks Soome jt riikide programmidega on see, et erakapitali pole biotehnoloogia sektorisse kaasatud. Samuti puudub riigi ja sektori koostöö, millega kaasata sektori arengusse välisrahastus  (näiteks Ungari head tulemused JEREMIE 59 programmi kaudu).

Praegu saab Eesti biotehnoloogia sektorit iseloomustada kui alles kasvavat ja ettevõtluses rakendust otsivat valdkonda. Sektori edukamates riikides on biotehnoloogiaprogramme ellu viidud aastakümneid (Eestis loodi esimene biotehnoloogia riiklik programm 2010. aastal). Arvestades Eesti biotehnoloogia sektori suurt teaduspotentsiaali, saab eeldada, et investeeringud inimestesse ja teadusesse hakkavad teiste riikide näitel ettevõtlust mõjutama alles pärast paarikümne aasta pikkust pidevat ja mahukat investeerimist.

Kuna sektori potentsiaal on praeguseks ainult osaliselt realiseeritud, ei ole Eesti roll sektori väärtusahelas veel lõplikult välja kujunenud. Mitmed tegevused biotehnoloogia sektoris jäävad pigem alusuuringute tasemele ega jõua veel lähiajal (välismaa) turule. Ideaalis positsioneerib Eesti end biotehnoloogias TA tegevuste läbiviijana ja ka oma toodete loojana. Kui vaadata IKT valdkonnast tuntuks saanud Stan Shih Smiling Curve’i (vt raporti üldosa), võib näha, et nii TA tegevuses kui ka enda toodete turuletoomises (eriti kui õnnestub luua konkreetne kaubamärk vms) peitub suur lisandväärtus 60.

Soome kogemus näitab, et väärtusi loodi nii edukates kui ka tegevuse lõpetanud ettevõtetes. Laiemalt tuleb näha töötajate teadmiste arengut, loodud äri- ja teadussuhteid ning uute metoodikate ja tööprotsesside juurutamist 61. Soomes oodati sektoris kiiret edu, panustati uutesse õppekavadesse ja investeeriti suurelt nii era- kui ka riigisektori poolt, kuid peagi saadi aru, et sektor on väga ressursimahukas, ning sarnaselt mitmele OECD riigile Soome esialgne vaimustus vaibus. Pika perioodi arvestuses on Soome biotehnoloogia suurimaks väärtuseks peetud inimkapitali.

Eesti biotehnoloogiasektor on väike: selles on EMTAK koodi järgi u 300 töötajat 60–70 ettevõttes. Sektori loodud lisandväärtus on tõusnud 3 miljonilt 12,3 miljoni euroni (15 miljonini, kui arvestada TAK-ide osa), osakaal ettevõtlussektorist on kasvanud 0,05%-lt 0,12%-ni (0,15%-ni, arvestades TAK-e), moodustades väga väikese osa kogumajandusest (kogumajandus sisaldab peale ettevõtlussektori valitsussektorit).

Eesti biotehnoloogiasektori 62 areng on aastatel 2005–2012 olnud kiirem ettevõtlussektori keskmisest arengust, lisandväärtus töötaja kohta on püsinud kõrgemal Eesti keskmisest ning töötajate arv on kasvanud märgatavalt kiiremini hõive üldkasvust (ehkki see kasv on viimastel aastatel mõnevõrra pidurdunud). Samas on oluline märkida, et see on toimunud suurte riigitoetuste keskkonnas, mis moonutab pilti sektori iseseisvast konkurentsivõimest.

Enamik ettevõtteid püüab tegutseda punase biotehnoloogia ettevõtlusega, sest seal liigub palju raha. Kuid kuna sektor on alles kujunemas ja noor, siis on selle arengumustreid keerukas hinnata, kuid sektori liikuvus eri tegevusalade otsingutel on suur. Eesti sektor on tihedalt seotud akadeemiaga ja suures sõltuvuses toetustest. Sektorit mõjutab palju riigi poliitika (näiteks toetuste ja programmide mõju). Üksikasjalikumat analüüsi vt raporti lisast 4 (MKM andmed ja Centari arvutuste analüüs) ning loe juba varem viidatud Lauri (2014) biotehnoloogiasektori võrdlust Soomega.

Eesti biotehnoloogiasektoril pole globaalse väärtusahela kontekstis erilist rolli. Kuigi Eestis on tugev baasteadus biotehnoloogias, pole läbimurret majandusse tekkinud. Suurem osa väärtusahelast paikneb väljaspool Eestit, mis omakorda muudab raskemaks kogu sektori toimimise. Ühelt poolt tuleb Eesti ettevõtetel teha kulutusi, et jõuda välisturule müüma ja õppida sealseid kliente tundma, teisalt tuleb tootmise kontekstis omada alati partnereid rahvusvahelisel tasemel. Peamiselt ollakse globaalsete ahelate osakomponentide tootjad või otsitakse endale võimalikke partnereid ja turge. Igal juhul (nii toidusektor, biomajandusest kujunevad ettevõtted kui ka biomeditsiinisektori ettevõtted) peab olema orientatsioon ka eksporditurgudele.

Biotehnoloogias on potentsiaalseks turuks nii Euroopa, Aasia kui ka Ameerika riigid. Toidusektori puhul määrab kauguse kaupade säilivusaeg. Raviturismi osas saab esmalt keskenduda lähinaabritele – Venemaa, Läti, Leedu, Ukraina ja Põhjamaad. 63

Biotehnoloogiasektor saab Eestis areneda olulise riigipoolse koostoimimise kaudu valdkondades, kus riik on oluline tellija ning kus teadlased saavad pakkuda keskkonnas, majanduses, tervishoius, põllumajanduses jm olevatele probleemidele uuenduslikke ning nüüdisaegse tehnoloogiaga lahendusi. Ainus biotehnoloogiaid kasutav Eesti valdkond, kus saab panna tervikahela maksimaalselt lisandväärtust tootma, on toidusektori väärtusahelad. Olemasolevat potentsiaali peaks suunama ka biomajandusse.

Toidusektor

Toiduainetööstus moodustab Eesti majandusest suhteliselt suure osa (Statistikaameti andmetel moodustab toiduainetööstuses toodetud lisandväärtus jooksvates hindades keskmiselt 2,5% perioodil 2005–2013), seega on tema roll riigi majanduses oluline. Toidutootmises tegutseb 13 200 inimest (u 2% kõikidest hõivatutest). Aastal 2005 moodustas toiduainetööstuses toodetud lisandväärtus 2,3% kogu lisandväärtusest ja hõivatuid oli 19 800. Ehkki osakaal lisandväärtuses ei ole oluliselt kasvanud (suisa kahanenud, sest 2009. aastal moodustas toiduainetööstuse lisandväärtus jooksvates hindades 3,3% ja 2013. aastal vaid 2,4%), on lisandväärtus jooksvates hindades tõusnud – 64% perioodil 2005–2013. Siin on tegu ühelt poolt muu majanduse kiirema kasvuga ja teisalt on neid suhtarve mõjutanud ka üleilmsest kriisist tingitud majanduse struktuuri muutus.

Eesti toidusektoril on vaieldamatult oma traditsioonid juba ajalooliselt (Eesti või, teravili jne), kuid globaliseeruvas majanduses tiheneb konkurents lähiriikidega pidevalt. Eestil on võimalusi siseturul (tutvustada oma elanikele kodumaa toodangut) ja ka välisturul, et leida toidule väärindatud ekspordi võimalusi.

Impordiandmete alusel (vt lisa 5) saab öelda, et Eesti ei sõltu imporditava toidu poolest välisriikidest ja strateegilises mõttes on see kindlasti oluline. Kindlasti leidub aga aspekte toidupoliitika kujundamisel, kui vaadata ekspordiandmeid ja lisandväärtuse andmeid samal ajal. Väärindamata toidutoorme eksporti tuleb sihikindlalt vähendada ja seda enne väärindada. Näiteks ESA andmetel moodustas piima ja rõõsa koore (kontsentreerimata, suhkru ja magusaineteta toodetud ja väljaviidud, tonnides) eksport piimatoodangust 2013. aastal 27,6%, 2012. aastal 23,6% ja 2011. aastal 15,7% (välja viiakse vastavalt 213 000, 170 000 ja 109 000 tonni). Seega piimatoorme eksport suureneb.

Globaalses kontekstis on haritava maa ressurss piiratud, arvestades maailma rahvastiku pidevat kasvu ning toidu ja puhta vee nõudluse suurenemist.. Seega saab maailmas prognoosida toiduhindade tõusu koos nõudluse kasvuga. Selles kontekstis otsitakse maailmas pidevalt lahendusi, kuidas saada rohkem saaki, mil viisil muuta  toidukultuurid ilmastikukindlamaks jms.. Seetõttu pole Euroopa poliitika GMO suhtes perspektiivne maailmaturul konkureerimiseks. Selles valdkonnas on Eestil ka tugev potentsiaal kaasa rääkida.

Eesti kontekstis on ühelt poolt oluline, et me suudame oma rahvale tagada toiduga varustatuse, ning teisalt tuleb orienteeruda kõrge lisandväärtusega toodete eksportturgudele. Arvestades meie haritava maa potentsiaali, saab Eestis ka toidutoorme tootmise mahtu mingil määral kasvatada, kuid olulisem on kvaliteedile rõhuv poliitika.

Eesti pindalast moodustavad põllumajandusmaad ligikaudu ühe viiendiku ning koos metsadega on tegemist ühe peamise taastuva loodusvaraga. Maailmapanga andmetel on Eesti haritava maa arvestuses elaniku kohta 18. kohal maailmas (0,476 ha inimese kohta). Eelkõige tuleks vaadelda aga neid piirkondi, mis asuvad lähiümbruses ning mis on nii toiduainete kui ka energeetika poolest meie lähimad kaubanduspartnerid. Kui vaadata meie lähiümbrust, Skandinaavia maid ja teisi Läänemere ümbruse riike, siis jääb Eesti haritava maa ressurss oluliselt maha nii Venemaast kui ka Leedust (ise küsimus on see, kas Venemaa ressurssi, mis ulatub meist kohati kuni 9000 km kaugusele, saab käsitleda kohaliku ressursina). Teisalt ületab Eesti haritava maa ressurss elaniku kohta  Euroopa Liidu ja maailma keskmisi näitajaid enam kui kaks korda. Vt raporti lisas 5 toodud tabelit.

Eesti Arengufond on analüüsinud Eesti põllumajandusmaa kasutust, uurides põllumajandusettevõtete maakasutuse ja põllumajandustoodangu müügi seoseid. Uuringu tulemused näitavad, et põllumajandusmaa kasutus toidutootmiseks on ebaühtlane. Ligikaudu 90% kogu põllumajandustoodangust toodetakse 60% kasutuses oleva põllumajandusmaa ressursi baasilt. Peale tootmise ebaühtluse on võimalik tõsta põllumajandusmaade pindala u 10% parajasti kasutuseta olevate maade arvelt. Arvestades alakasutuse mastaapi (kokku ligikaudu pool kogu vastavast maaressursist), ei ole põllumajandusmaade ressurss piirav tegur toidutootmisel. Toiduainete tootmine on piiratud pigem turunõudlusega.

Arvestades, et Eesti toormebaas on piiratud maailmaturu mahtude mõttes, on perspektiivsem orienteeruda suure lisandväärtuse ning rangete kvaliteedinõuetega toorme ja toodete tootmisele. Samas annab see meie majandusele olulise lisandväärtuse: rohkem suunatust tehnoloogiatele, sh tootmise automatiseerimisele (arvestades tööealise elanikkonna ja maapiirkondade elanike vähenemist), ning ekspordikäibele, mis saavutatakse lisandväärtuse abil kõrgemate palkade ja hindade kaudu.

TA tegevuse tagajärg on enamasti uue ja lisandväärtuslikuma toote või teenuse juurutamine, misläbi peaks nimetatud sektorites kasvama eelkõige välisnõudlus. Sisenõudlus on piiratud ja ettevõtete arenguks on vaja vallutada uusi turge. Eesti toidusektori TA-osakaal on ülimadal, eriti võrreldes arenenud riikidega (vt raporti lisa 5).

Toiduainetööstuse lisandväärtuse osatähtsus kogu riigis loodud lisandväärtuses on enamikus riikides languses ning selle peapõhjus on teiste sektorite lisandväärtuse kiirem kasv ja lisandväärtuslikumate toodete kesine juurdekasv toidusektoris. Sellele annab tunnistust ka vähene TA tegevus, kõrgema lisandväärtusega toodete klientidele orienteerumine (näiteks premium- ehk  hea kvaliteediga piimapulbri tootmine), ettevõtluse automatiseerimine ning kontsentreerumine (tootjate ja töötlejate koostöö väärtusahelas). Arvestades sektori madalaid palku, on vaja suuremaid muudatusi, et sellest lõksust välja pääseda. (vt lisa 5 jooniseid).

Seega tasub Eesti suurfarmidel mõelda mitte toorme ekspordile, vaid selle väärindamisele kvaliteetsete pulbrite, eritoitude ja kontsentraatide näol. Suured farmid annavad olulise eelise väikeste talupidajate ees just hea kvaliteediga piima tootmiseks, kuna seal on lihtsam/odavam tootmise kvaliteeti kontrollida.

Arvestades TA-kulutuste pikaajalist tasuvusperioodi, rahvusvaheliste suhete ja kontaktide olemasolu, välisturgude tundmist ning kontakte turgudele sisenemiseks, on selge, et uute turgude leidmiseks on vaja ka riigi tugimeetmeid ja -poliitikat. Kui Eesti suudaks piimasektori toormest eksporditava 27% (2013) väärindada enne eksporti hea kvaliteediga  toodeteks, nagu pulbrid, võib see sektoris lisandväärtust märgatavalt suurendada.

Toidusektori puhul on oluline märkida, et igas tootmisetapis tuleb lähtuda ressursi efektiivsusest ja põhitootmise kõrvalproduktide väärindamisest (reovesi ja muud biojäätmed). See on toiduainetööstuste puhul täielikult kasutamata potentsiaal, mida peab eraldi rõhutama. Kõrvalproduktid energiaks või keemiatööstuse põhitooraineks ning selle kaudu circular bioeconomy ja ressursitõhususe arendamine – sellise tervikkäsitluse peab igas väärtusahela etapis katma riigi kavandatav biomajanduskava.

Toiduainesektori üks probleeme (nagu ka teistel sektoritel) on horisontaalne koostöö. Kuna Eestis on valdav projektipõhisus ja institutsiooniline lähenemine, siis ei tea eri elualade inimesed üksteisest ega teised neist suurt midagi: näiteks ei leia ettevõtjad üles tehnolooge ja teadlasi ega ole kursis nüüdisaegsete tehnoloogiavõimalustega ning teadlased pole motiveeritud otsima oma teadusele rakenduslikku väljundit. Vaja on pikaajalist lõimitud strateegiat, mis loob ka vajalikud sillad ning soodustab ökosüsteemi kujunemist.

Eraldi tuleks ilmselt hinnata põllumajandustoetuste mõju toidutööstuse lisandväärtusele. Kas selle mõju pigem ergutab lisandväärtust või mitte? Kuna Eestis pole põllumajanduse subsideerimine jõudnud samale tasemel kui mujal EL-is, siis võib siin olla Eestil potentsiaal investeerida just kõrge lisandväärtusega toodetesse ning avaldada suuremat mõju ka majandusele. Seejuures on kriitilise tähtsusega, kuidas suudetakse minna rahvusvahelistele turgudele ja kas ollakse võimelised tegema koostööd, et hõivata sektori sees uusi turge. Igale sektorile (piim, kala, liha jne) tuleb läheneda spetsiifiliselt (kliendid, nõuded ja turud on erinevad), kuid järgides samu põhimõtteid (tervikahela väärindamine, horisontaalne koostöö, tehnosiire, pikaajaline planeerimine jms).

Biotehnoloogia sektorit iseloomustab suur teadus- ja arendustegevuse osakaal käsikäes suure ebaõnnestumismääraga. Samas tuleb silmas pidada, et TA-ga käivad kaasas mittemajanduslikud positiivsed tulemid, näiteks kontaktid ja teadmised, mis võivad kanduda edukamatesse ettevõtetesse.

Viimasel kahel kümnendil Eesti teaduse rahastamise eesmärgiks olnud rahvusvaheline teaduse oivalisus on aidanud seda taset hoida ja tõsta ning loonud biotehnoloogiaga seotud valdkondades tugevad teadusrühmad64 65 ja teatud kriitilise inimkapitali. Rahvusvaheline teaduse oivalisus rahastamiskriteeriumina on olnud ettevõtlusest tulenevate arendusprojektide algatamiseks pigem ebasobiv. Neid biotehnoloogia ettevõtteid, kes ise teadusarendustegevust suurel määral rahastaksid, on olnud vähe, nii et seda ei saa suhtarvudes riigi panusega võrrelda. Väga harv on riskikapitali kaasamine, samuti on kehvad laenuvõimalused.

Haridus- ja Teadusministeeriumi sihtfinantseerimise ja Eesti Teadusfondi grantide ülevaade 2005–2012 66 näitab, et loodusteaduste valdkonnas on suurem rahastamine füüsika, keemia ja keemiatehnika, maateaduste, protsessitehnoloogia, materjaliteaduse ning arvutiteaduste alal. Bio- ja keskkonnateaduste valdkonnas on enam rahastatud ökoloogia, biosüstemaatika ja -füsioloogia, biokeemia ning bio- ja keskkonnateadustega seotud uuringud. Meditsiinis on suurema rahastusega bio- ja kliiniline meditsiin. Loetelus on hulk tihedalt biotehnoloogiaga seotud valdkondi.

ETIS, TKN ja ETAg andmetel tegutseb Eestis biotehnoloogia vallas u 45 teadusrühma, millest enamik (u 30) asub TÜ-s (tegelevad peamiselt molekulaar- ja rakubioloogia, geenitehnoloogia ning biokeemia alase uurimistööga), u 12 tegutseb TTÜ-s (spetsialiseerudes neurobioloogia, vähibioloogia alusuuringute, taimede geenitehnoloogia, süsteemibioloogia ja fermentatsioonitehnoloogiaga seotud uurimisteemadele) ning üksikud grupid on ka Maaülikoolis (2), Tervise Arengu Instituudis (1) ja KBFIs(2). 67 Üldistades võib öelda, et Eesti biotehnoloogia TA tegevus keskendub pigem alusteaduslikule uurimistööle biokeemia ja molekulaarbioloogia valdkondades ning näiteks kliinilisi rakendusi on suhteliselt vähe. Kuna baasteaduse suurem potentsiaal on biomeditsiini ja sünteetilise bioloogia ning biotöötluse valdkondades, siis on ootuspärane nendes valdkondades eeldada ka ettevõtluse kujunemist, samuti biomajanduses ja toidusektoris tervikuna.

ETAg on perioodil 2001–2013 eraldanud teadusele 267,3 miljonit eurot.

Kuna biotehnoloogia on läbivalt eri valdkondade all (v.a ühiskonnateadused), siis tuleb see nende hulgast projektipõhiselt eraldi välja tuua (sh toit (0,2%) ja võrdluseks ITK (5%)). Seega saame järgmise rahajaotuse: biotehnoloogiale on eraldatud kogusummast 26%.

Biotehnoloogiatega seotud tippkeskused, mida on rahastatud eri allikatest perioodil 2007–2013 (algandmed: SA Archimedes ja Männik 2014 (TA taustaanalüüs) 68):

• Eesti siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskus (SIME), Tartu Ülikool (biomeditsiin);
• bioloogilise mitmekesisuse tippkeskus, Tartu Ülikool (biopõhine majandus);
• keskkonnamuutustega kohanemise tippkeskus ENVIRON, Eesti Maaülikool (biopõhine majandus);
• genoomika tippkeskus, Eesti biokeskus, TÜ Geenivaramu (genoomiuuringud, bioinformaatika);
• keemilise bioloogia tippkeskus, Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool (biomeditsiin);
• integreeritud elektroonikasüsteemide ja biomeditsiinitehnika tippkeskus (CEBE), Tallinna Tehnikaülikool (biomeditsiin, bioinformaatika, IKT).

Samas EAS on aastatel 2003–2010 toetanud biotehnoloogiaettevõtteid eri projektide (rakendusuuringud ja tootearendus) kaudu kokku  49 miljoni euroga (EAS andmetel).

Eesmärki tihendada koostööd ettevõtete ja teadlaste vahel peaksid kandma tehnoloogia arenduskeskused, mis on loodud 2014. a seisuga Euroopa Liidu TAK-i meetme abil (kokku kaheksa). Neist on biotehnoloogiaga seotud:

• AS Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus (sünteetiline bioloogia, biotöötlus, toit, bioinformaatika);
• OÜ Tervisliku Piima Biotehnoloogia Arenduskeskus (toit);
• Vähiuuringute Tehnoloogia Arenduskeskus AS (biomeditsiin);
• Reproduktiivmeditsiini TAK AS (biomeditsiin).

Eesti teadusfinantseerimise instrumentide hiljutine analüüs 69 näitab, et TAK-idele pandud ootused ei ole vastavuses rahastuse loogikaga. Kuna rahastus põhineb sarnastel ootustel teaduse oivalisusele nagu ka ülikoolide uurimistegevus, ei saa oodata teistsugust väljundit (mõõdetakse publikatsioonide arvu, mitte prototüüptooteid ja tootearendust või erakapitali kaasamisvõimekust).

Eeltoodust tulenevalt on positiivne, et tervise, toidu, keskkonna ja põllumajandussektorid (näiteks laboriteenuste jt uuringute TA-tegevuste vajaduste katmiseks on tagatud pealekasvuga, samas majanduses kraadiga töötajate osakaal on väga madal. Biotehnoloogia ettevõtlussektori evolutsiooniliseks arenguks Eestis eeldused on olemas, hüppeliseks kasvuks (näiteks suure farma rajamiseks) vajalikku kraadiga inimkapitali ei piisa. Sellest tulenevalt on oluline kaaluda:

kas ja kui palju loodud eeldused (teaduse oivalisus ja tippkeskused, samuti TAK-id) panustavad ning saaksid veel panustada TA rakendamisse ettevõtluses ja majanduses? Kas teaduse infra investeeringud on avatud kogu Eesti ettevõtetele TA-tegevuseks, et nende rakendus ja hõivatus oleks maksimeeritud? Kas teadusasutused on avatud tootearenduseks, et pakkuda oma laboreid ja seadmeid ettevõtetele, rakendusuuringutes ja  rahvusvahelistes projektides osalemiseks jms – kõigeks selleks, mis loovad eeldusi uute ettevõtete, toodete, teenuste ja töökohtade tekkeks ning selle kaudu majandustegevuse tekkimiseks. Järgmisel perioodil on kriitilise tähtsusega infrasse ja baasteadusesse investeeritud vahendite oskuslik rakendamine ja kasutamine, sh tehnoloogiasiire ning koostöö ettevõtlussektoriga.

Nagu eespool korduvalt rõhutatud, saab biotehnoloogiaid läbivalt lõimida teiste rakendusvaldkondade ja majandussektoritega ning see on teadusmahukas, s.t ka kallis. See omakorda võimaldab luua kõrge lisandväärtusega tooteid ja viia majandust tööjõumahukamalt tehnoloogiamahukamale tasemele.

Eestis on biotehnoloogia valdkonna olulisim eelis tugev teadus (teaduse oivalisus), maailmatasemel tippteadlased ja tipptasemel teadustaristu, millesse on viimastel aastatel palju investeeritud. Seega on head eeldused nii õppe-, teadus- kui ka rakendusuuringute ja tehnosiirde läbiviimiseks. Kindlasti on tähtis seda taset hoida, aga selle kõrvale peab tekkima ka väljund majandusse. Loodud taristut tuleb rakendada maksimaalselt, enne kui see moraalselt vananeb.

Seega saab teaduspotentsiaali kasutada uute ettevõtete loomiseks, eksportides rahvusvahelistes projektides osaledes oma teadusteenuseid või tuues Eestisse rahvusvahelisi keskuseid ja luues töökohti teadus- või rakendusteaduslike algatuste kaudu.

Kokkuvõttes on sektori olulisemad tugevused järgmised:

• väga tugev baasteaduse tase mitmes valdkonnas 70, 71, arvestatav teaduse tase mitmes valdkonnas;
• inimesi koolitatakse heal tasemel, alustades juba kooliharidusest; aastate jooksul on tekkinud sektorisse arvestatav hulk kõrgharitud töötajaid, kes on rakendust leidnud ülikoolides;
• TAK-ide positiivne mõju akadeemia ja ettevõtluse vahendajatena.
• Eesti väiksus ja paindlikkus, kuid piisav inimkapital ning loodusvarade (nagu mets, biomass) olemasolu võimaldab välja töötada uudseid lähenemisi, näiteks e-tervise põhised teenused, tootmisprotsesside optimeerimine ja muu.

Biotehnoloogiasektori puhul on oluline, et Eestis on riiklik biotehnoloogiaprogramm aastateks 2010–2013, kuna sektor läbib mitut ministeeriumi ja asjaomast ministeeriumi otseselt pole (HTM, MKM, SOM, PÕM, KKM). Biotehnoloogia on OECD raporteid ja üldiseid globaalseid trende arvestades riigi strateegilisest seisukohast oluline valdkond. Arvestades sektori ressursimahukust, tuleb balansseerida nii ressursside liigse killustatuse kui ka võtmearengutest mahajäämuse vahel. Seega on BTP esimese perioodi hindamine ja jätkuprogrammi tegemine kindlasti oluline. Esimese programmi hindamine MKM poolt on planeeritud ja tulemas.

Biotehnoloogiasektori olulisemad kitsaskohad on kõik omavahel tihedas seoses. Ühelt poolt Eesti väiksus tingib sektori ja siseturu väiksuse ning eeldab kohe ekspordile orienteerumist. Samas tekitab see olukorra, kus siseriigis pole võimalik koostööpartnereid leida, vaid peab tundma väga hästi rahvusvahelist võrgustikku ja turge/kliente. See omakorda vähendab uute võimaluste tekkimist uute ettevõtete kujunemiseks, teadusest ettevõtlusesse siirdumiseks või investorite leidmiseks.

Biotehnoloogiate siirdeks ettevõtlusesse on oluline tugevdada horisontaalset koostööd akadeemia ja ettevõtluse vahel ning luua soodne toetav ökosüsteem. Eri sektorite vahelised sillad on olematud või nõrgad. Ettevõtluse ja ülikoolide sidumiseks on paar TAK-i, aga pole klastreid. TAK-ide või kompetentsikeskuste roll on viia ettevõtlusesse tehnoloogiasiire. Inkubaatorite-kiirendite-fondide puhul saab riik toetada kapitali kaasamise võimendamise kaudu, soodustades riigi strateegiliste konkursside kaudu TA rakendamist, nt keskkonnakaitses ja biomajanduses, aga ka tervishoius ja toidusektoris. Vajalik on pikaajaline strateegiline tegevus.

Nutika spetsialiseerumise kasvualade kitsaskohtade ja lahenduste osas on lahendusi toodud ka arengufondi 2013. aastal koostatud NS kitsaskohtade ja uute võimaluste analüüsis, kus tuuakse põhjalikult esile süsteemitõrked jm valdkonna kitsaskohad 72:

Kokkuvõtvalt biotehnoloogiasektori olulisemad nõrkused:

• ettevõtted ei suuda konkureerida akadeemiaga töökohtade pakkumises;
• ettevõtluskompetentsi puudus – loodusteaduse taustaga ärijuhte ning ettevõtlikke inimesi on vähe;
• suurte edulugude puudus;
• ettevõtete toetusmeetmed ei arvesta biotehnoloogiasektori eripärasid;
• ühiskondlik poolehoid uudsetele biotehnoloogialahendustele on nõrk;
• sageli puudub ettevõtetel ärimudel, kuid ka kompetents ja initsiatiiv tootmismahtu suurendada;
• biotehnoloogia pole lõimitud riiklikesse strateegiatesse;
• siseturg on äärmiselt väike või puudub, välisturud on veel kaugel;
• erakapitali vähene kaasamine;
• suurte välismaa ettevõtete huvi Eesti vastu puudub. Pole võimalusi väliseksperte kaasata ja üldine vähene rahvusvahelisus isoleerib sektorit.

Kokkuvõtvalt biotehnoloogiasektori võimalused:

• kasutada IKT edulugu ning laiendada seda luues kuvandit (bio-)tehnoloogilisest riigist, avades turgusid ja pakkudes huvi investoritele;
• globaalse biotehnoloogiaturu kasv, sest nähakse suurimat potentsiaali võidelda probleemidega, nagu rahvastiku vananemine, suurenev vajadus toidu ja kütuste (energia) järele, keskkonnasaaste; lisaks kiire (üle 10%) kasv arenevatel turgudel;
• akadeemiast tulevaid leiutisi on rohkem, kui neid ettevõtetes kasutatakse või kui tehnoloogiasiire suudab välisturgudele vahendada;
• keskendumine algfaasi- ja väikeinvestoritele, kes on rohkem huvitatud alustavatest ja väikestest potentsiaaliga ettevõtetest;
• mobiilne väärindamine, näiteks mobiilsed biotehased;
• olemasoleva sektori potentsiaali tuleb kasutada praegu, hiljem on sektori ülesehitamine kallis;
• paindlikkus globaalsete muutustega kohanemiseks;
• nišiturud ja kohandatud lahendused.

ja sektori ohud:

• Eesti biotehnoloogia ettevõtetest on enamik punases biotehnoloogias, kus on maailmas järjest tugevnev konkurents ning keeruline läbi lüüa. Globaalselt liiguvad turud punasest biotehnoloogiast valge, rohelise ja sinise suunas;
• inimeste liikumine maalt linna;
• kompetentsi kasutamata jätmine põhjustab majandusele ja ühiskonnale kahju;
• sektori olulisust ei teadvustata, sest pole tõsiseid ressursside, keskkonna, energia ega puhta veega seonduvaid probleeme;
• ranged ja karmistuvad regulatsioonid piiravad sektori arengut;
• suhteline teaduse rahastamise vähenemine (arvestades inflatsiooni).

Arvestades eelnevat, on vaja pingutada horisontaalseks koostööks sektorite ja ministeeriumide ning rahastusmeetmete vahel – vertikaalsena ei ole need piisavalt võimekad, et kutsuda esile olulisi muutusi majanduse struktuuris (teenuselt tootele, tehnoloogiamahukamaks pikemas perspektiivis).

Eesti võimaluseks on realiseerida teaduspotentsiaal eri kompetentsidel ja luua eeldused integreeritud sünergiaks, kusjuures selleks on vaja riigistrateegiat nii TS osas kui ka era- ja väliskapitali võimendamiseks. Sellise kombineeritud rahastusmudeli (riik, välis- ja erakapital) ning teaduse ja tootearenduse rakendamine (teadus ja rakendusuuringud) samade eesmärkide täitmiseks võiks võimendada ja luua sektoris sünergilise tulemuse. Selline mudel annaks teadlastele võimaluse liikuda teadusest ettevõtlusesse ja teha rahvusvahelist koostööd ning võimaldaks uutel ideedel jõuda majandusse (näiteks spinnide või Startup-programmide võimendustena).

Analoogilise mudeli (era- ja rahvusvaheline kapital, teadus ja riik) alusel on ellu kutsunud  uue bioloogiakeskuse (sünteetilise bioloogia 73) rahvusvaheliseks koostööplatvormiks näiteks Singapur ja Copenhagen: nn Singapuri mudeli 74 või ka Taani 75 keskuse näitena head eeskujud, kuna mõlemad on väikesed riigid ja baseeruvad oskuslikul ärimudelil ja teaduspotentsiaalil. Sellise keskuse loomiseks võiks Eestis olla potentsiaali nii sünteetilises bioloogias, regeneratiivses meditsiinis, radiofarmaatsias kui ka genoomikas.

Toidusektori peamised tugevused:

• tugev ja lai tootmisbaas, mõningane potentsiaal toormemahtu suurendada;
• traditsioonid, strateegiliselt oluline osakaal siseturu tarbimises;
• madal väetiste koormus, kvaliteetne ja tugev toormebaas;
• kvaliteetne ja kõrgel tasemel tootmine ning tooted.

Sektori nõrkused:

• sektori madal LV, ekspordis madal LV, puuduvad kõrge LV-ga tooted;
• vähene automatiseeritus tööstuses;
• madal ekspordivõimekus (väikesed kaubamahud, puudulikud teadmised turgudest või pole ekspertiis ettevõtetele kättesaadav);
• ebapiisavalt kasutatud TA tootmises, teaduspotentsiaal pole piisavalt kättesaadav.

Olulisemad võimalused:

• tugev TA-potentsiaal ja teadlaskond (sordi- ja tõuaretus, sünteetiline bioloogia jt biotehnoloogiad, molekulaarbioloogia, laboriteenused ja infra, bioinformaatika jne);
• elanikkond hindab tervislikku toitumist suhteliselt kõrgelt (aga on hinnatundlik);
• kohalik toore võimaldaks toota eritoitu;
• ekspordivõimalused ja turud pole piisavalt avastatud;
• kohalikul turul on veel potentsiaali (50–80% tarbib kohalikke tooteid).

Suuremad ohud:

• poliitilised mõjud põhjustavad turgude äralangemist;
• tööjõud kallineb;
• kaubanduse konsolideerumine siseturul (luuakse eriti madala hinnaga tootemargid, nagu private label).

Kuna Eestis on suhteliselt vähe TAK-e ja toidusektoris klastrid üldse puuduvad, siis sidusasutusi märkimisväärselt pole. Ainus kompetentsikeskus on Polli keskus ja lisaks on kaks TAK-i: Piima TAK ja TF TAK. Mõlemad on esimeseks sammuks luua koostööd ettevõtete ja teaduse vahele. TF TAK-i tegevusvaldkond on lisaks toidusektorile süsteemitehnoloogiad ja bioinformaatika laiemalt, samas Piima TAK on suhteliselt kitsalt spetsialiseerunud. TAK-ide põhiülesanne on haarata maksimaalselt laia spektrit ettevõtteid samade tehnoloogiate rakendamiseks. Uuel perioodil on laienemiseks teatud kogemused olemas. Pigem on probleemiks ettevõtete vähene motivatsioon või teadlikkus, kuna TA-arendusteks on vaja pikaajalisi plaane, kuid pikaajalisteks teadusinvesteeringuteks ei suudeta rahaliselt piisavalt panustada.Seda olulisem roll on Maaülikoolil horisontaalse koostöö ja ökosüsteemis sillana ettevõtluse ja teaduse vahel.

On selge, et igas valdkonnas ja sektoris (liha, kala, teravili jne) ei ole TAK vajalik, kuid erinevate vajaduste paremaks katmiseks on võimaluste valik ja paindlikkus olulised – näiteks ülikoolide, kompetentsikeskuste või teiste õppe-teadusasutuste (Olustvere) rolli laiendamine tehnosiirde, koostööprojektide, võrgustike (klastrite) või riigi aktiivsuse  kaudu. Üks olulisemaid suundi on kindlasti TS näol ülikoolide juures veel kujunemas, kuna ülikoolid on pidanud enda peamiseks rolliks õppe- ja teadustegevust, s.t nad ei näe enda rolli rakendusteaduses ega riigi majandusse panustamises tehnoloogiasiirde kaudu ja teadmiste lõimimisel kogu ühiskonda (näiteks elanike teavitamisega).

Praeguseks on peamine tähelepanu toidutootjatel olnud orienteeritud lähiturgudele (Põhjamaad, Venemaa, Baltimaad) eeskätt transpordi ja säilivusaja piirangute tõttu, milleks on üldiselt 600 km trajektooriga arvestatud. Ühelt poolt on võimalik leida lahendusi koostöös teadlastega pakendi ja säilitustingimuste parandamiseks, et trajektoori ulatust laiendada, kuid teisalt on otstarbekam leida nišitooteid, mis eeldavad parema kvaliteedi ja lisandväärtusega toodete tootmist, mille ekspordiulatuse diameeter võib Iirimaa näitel olla üleilmne. See eeldab riiklikku strateegiat – selleks ei piisa tootjate eraldiseisvast turgude hõlmamisest. Eksootiliste turgude leidmine võib sõltuda alati soodsatest lähikontaktidest (nt Omaan vms), kuid riigi majanduse aspektist on oluline riigi strateegiline lähenemine. Selleks on vaja liikuda Eesti toidu ekspordi märgi ja turundusprogrammi suunas. Eesti firmad ei suuda üksi konkureerida teiste maade või suurte kontsernide turundusstrateegiatega maailmaturul.

Siinkohal on strateegiliselt oluline, et Eestis töötataks välja ühine kontseptsioon Eesti maabrändi loomiseks. Alternatiiviks on päritolumaa brändi väljatöötamine, kuid selle kujundamine sihtturgudel on keerulisem 76. Eesti maabrändi väljatöötamise vajadus on selgelt esile kerkinud fookusgruppidest ning ettevõtetega konsulteerides, samuti turundusekspertide arvamusele tuginedes (A-M. Naarits). Kriitiline on koostöö erinevate sektorite vahel, et tagada sünergia ja ressursside parem kasutus. Mõistlik on korralikult läbi mõelda uue märgi kontseptsioon ning seejuures pole oluline mitte ainult märk, vaid ka selle taga olev usutav ja konkurentsivõimeline sisu (lugu + kvaliteet). Oluline on see, et ekspordiks loodava maabrändi loomiseks teeksid koostööd nii MKM kui ka PÕM 77 ja ekspordisektorid (toit, puit jt). Teiste riikide kogemus näitab, et ühine maabränd mõjutab eksporti.

Biotehnoloogia puhul on Eestil tugev teadusbaas, kuid senine edukus ettevõtluses on piiratud. Seetõttu on vaja rõhutatult tegeleda sellega, et rohkem teaduslikku tugevust äriks pöörata ning luua tooteid, mis on skaleeritavad (teenuste suuna täienduseks). See aitaks luua sektoris ettevõtluse toel kõrgemat lisandväärtust.

Valdkondlik eesmärk: luua rohkem ettevõtteid biotehnoloogiasektorisse; luua uusi kõrge lisandväärtusega tooteid ja teenuseid, sidudes teadusliku kompetentsi ettevõtlusega.

Biotehnoloogiasektor on piisavalt väike, et sõltuda sellest, milliseks kujuneb üksikute ettevõtete turusituatsioon, mistõttu sektori agregeeritud näitajaid iseloomustab ka suur volatiilsus – kogu sektori  lisandväärtus inimese kohta võib kõikuda aastate kaupa kolmandiku ulatuses. Seetõttu on selle sektori igasuguse tuleviku prognoosimisel tegu arvestatava määramatusega.

Ühe võimaliku stsenaariumi võib leida lähiminevikku ekstrapoleerides – eeldada, et töötajate arv kasvab 2012. ja 2021. aasta vahel umbes sama palju, kui ta kasvas perioodil 2005–2012, ehk umbes kahekordseks (see tähendab eeldust, et kasvu hiljutine peatumine on olnud ajutine reaktsioon rahvusvahelise majanduskeskkonna halvenemisele majanduskriisi tingimustes, ning kasv jätkub edaspidi vaid veidi aeglasemas tempos, kui see on olnud vaadeldaval perioodil).

See tähendaks siiski üsna märkimisväärset, 8% töötajate arvu kasvu aastas. Perioodi lõpus eeldaks see stsenaarium 50 inimese lisandumist iga aasta.

Lisandväärtus töötaja kohta jääb selle stsenaariumi juures umbes kolmandiku võrra kõrgemaks Eesti keskmisest lisandväärtusest töötaja kohta, ehk kasvab samas tempos tööviljakuse üldkasvuga Eestis (joonis 7).

Selline stsenaarium viiks töötajate arvu aastaks 2021 umbes 725 inimeseni (väljaspool tehnoloogia arenduskeskusi, joonis 20) ning (võttes aluseks Rahandusministeeriumi pikaajalise prognoosi tööjõu tootlikkuse kasvu ning inlflatsiooni kohta) lubaks lisandväärtuseks töötaja kohta ennustada jooksevhindades umbes 52 000 eurot (praeguste hindade puhul u 40 000 eurot töötaja kohta).

Sektori kogulisandväärtus oleks seega 38 miljonit eurot ja tema osakaal kogumajandusest kasvaks seoses sektori laienemisega umbes kahekordseks – veerandi protsendini. Selline indikaator peegeldab hästi seda, kas biotehnoloogia teadmust suudetakse kommertsialiseerida või mitte.

Samas on selge, et mõned üksikud edulood või suurema ettevõtte ebaõnnestumine võib seda pilti kiiresti ja oluliselt muuta.

Kokkuvõtvalt: biotehnoloogia sektori eesmärk on luua uusi kõrge lisandväärtusega tooteid ja teenuseid, sidudes teadusliku kompetentsi ettevõtlusega. Selle eesmärgi saavutamise kriitiline eeldus on tehnoloogiasiirde riiklik tegevuskava ja suutlikkus rahvusvahelist kapitali kaasata.

Toiduainesektori lisandväärtus töötaja kohta oli 2011. aastal 17 200 eurot, moodustades sellega vaid 77% Eesti ettevõtete keskmisest lisandväärtusest. Sel aastal töötas sektoris 12 610 töötajat, seega on tegu üsna suure sektoriga – kõrgema lisandväärtuse poole tuleb liikuda igas väärtusahela lõigus: taimekasvatus ja sordiaretus, sööda ja toorme kvaliteet, tõuaretus ja ohutuse seire, töötlemise automatiseerimine ja juhtimise tõhustamine, uute kõrge LV-ga toodete arendamine, säilivusaegade ja pakendite arendus, kõrvalproduktide väärindamine, turgude-klientide seire ja turundus, elanike teavitamine ning teadlikkuse kasvatamine.

Toidusektori terviku eesmärk on suurendada LV-d. Selleks on Eestis palju potentsiaali. Lisandväärtuse kasvu toidusektoris mõjutavad tegurid, mida tuleks arvestada eesmärgi saavutamiseks:

• toiduainetööstuse automatiseerimine, arvestades selle praegust madalat tehnologiseeritust ja väga väikseid palku. Suurenev surve palkadele paneb investeerima tehnoloogiasse ja kõrgema TA-mahukusega toodetesse, et surutisest väljuda;
• toidutoorme väärindamine enne selle eksportimist, kusjuures eksportimiseks on stabiilsema hinnatasemega ka parema kvaliteediga toore ja sellest tehtud tooted;
• kõrgema lisandväärtusega toodete niši leidmine, millele saab leida sobivaid eksportturge. Arvestades, et Eesti toormebaas on maailma turu mastaabis väga väike, siis peakski otsima nišše spetsiifilistele, mitte väga laia turuga toodetele, näiteks eritoitudele, nagu imiku- ja gurmeetooted vms, või toitudele, mis on mõeldud eri toitumisnäidustusega tarbijatele (laktoosivabad või lisaainetega rikastatud toidud vms).

Võtmeteema kõikide tegevussuundade osana on tootearendusel, et kasutada rohkem uuendusi ja tuua turule uusi tooteid. See võimaldaks kõrgema lisandväärtuse poole püüelda ning aastaks 2021 saab sektori jaoks seada eesmärgiks, et nominaalhindades oleks sektori lisandväärtus töötaja kohta 38 000 eurot, mis tähendaks, et kui 2011. aastal oli sektori lisandväärtus töötaja kohta 23% madalam Eesti keskmisest, siis 2021. aastaks peaks see vähenema vaid 10% peale.

Kokkuvõtvalt: Toidusektori eesmärk on kõrgem LV, mis saavutatakse kõrgema LV-ga tootearenduse kaudu ning ettevõtete automatiseerimise ja uute eksportturgude hõivamisega. Eesmärk on peatada lisandväärtuse langus ja seda vähendada, et see oleks 2021. aastaks  38 000 eurot inimese kohta. Selleks on vaja toorme väärindamata eksport minimeerida ning soodustada kvaliteetse toorme tootmist ning kõrge TA-mahukusega toodete investeeringuid põllumajandus- ja NS meetmetega.

Indikaatorite peatüki kokkuvõttes saab tuua välja olulisemad indikaatorid eesmärkide mõõtmiseks biotehnoloogia ja toidu sektoris:

Rohkem skaleeritavaid teenuseid ja ettevõtteid (biotehnoloogia)

• biotehnoloogia ettevõtted ja lisandväärtus (sh palgad, eksport, töökohad), uute start-up’ide arv (SuE statistika);
• erakapitali kaasamise osakaal ettevõtetesse (protsent käibest, erakapital); seires oleks vaja hinnata nii teaduse, riigikapitali kui ka erakapitali osakaalu dünaamikat;
• erakapitali kaasamise osakaal teadustöödesse (ülikoolide lepingute mahu dünaamika, ettevõtete kapital eurodes);
• TS-siirde programm ja tegevuskava (ülikoolide spinnide arvu dünaamika, osalus TAK-ides, klastrites, kompetentsikeskustes, raku-uuringute maht, IO, patendid);
• tootearenduse programm ja tegevuskava (ettevõtete arv, kes on kaasanud riigikapitali erainvesteeringutesse, erainvesteeringute dünaamika eurodes).

Kõrgem LV toidusektoris (Väärtusahela terviku (igas etapis) väärindamise maksimeerimine (piim, kala, teravili, liha), rohkem kõrge LV-ga tooteid eksportturgudele

• minimeerida toorme (nt toorpiima) eksport (0–5%);
• tõsta toidusektori lisandväärtust (kõrgema lisandväärtusega toodete,  suurema ekspordi, palkade tõstmise ja tööstuse automatiseerimisega).

Teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogrammi (TIPS) poliitikauuring nutika spetsialiseerumise võimalustest ja väljakutsetest Eestis kuni aastani 2020 78 soovitab mitte lähtuda suurriikide populaarsetest eelisarendatavatest valdkondadest. Selle dokumendi koostajad pooldavad suhteliselt laia valikut, mis arvestaks olemasolevaid valdkondi, kuid ei piiraks ka uusi ideid, soodustamaks alt-üles-lähenemist (ingl bottom-up).

Biotehnoloogia nišis on eesmärk maksimaalselt kasvatada sektori töökohtade arvu ning suurendada sektori kõrge lisandväärtusega teenuste/toodete käivet ja hõivet. Viidates TIPSi raportile ja asjaolule, et Eesti biotehnoloogiasektor on väga väike, on olemas tugev argument detailsemate niššide väljatoomise vastu. Biotehnoloogiate niššide puhul on olulisim eesmärk panustada sektori aktiveerimisele 79 ning luua aktiivsusele innustav keskkond, kus raha eraldamine otsustatakse eeldatavate tulemuste ja panuste järgi.

Biotehnoloogia jaguneb neljaks nišiks, mida Eestis eelisarendada:

• biotehnoloogia meditsiinis (biomeditsiin);
• biotöötlus/-tehas (biorefinery);
• bioinformaatika;
• tervist toetav toit.

Biotehnoloogia niššide puhul on oluliseks kriteeriumiks skaleeritavad ja kõrge lisandväärtusega teenused või tooted, eelduse ning potentsiaaliga eksportturgudele.

Biotehnoloogia niššide kirjeldus ja selgitused on üksikasjalikumalt toodud lisas 6.

Toidusektori niššide puhul on hõlmatud kogu toidutarneahela tegevused, mis suurendavad sektori LV-d ning lähtuvad hea kvaliteedi ja tervisliku toidu eesmärkidest.

Toidusektori nišiks on toiduainetööstuse rakendused, mille eesmärk on  biotehnoloogiliste meetoditega säilitada ja tõsta toiduainete tervistavaid omadusi (läbi kogu toidutoorme tarneahela ja töötleva tööstuse), hinnates kvaliteeti ja toiteväärtust, kasutades selleks tõenduspõhiseid laborimeetodeid. Selles nišis on tegevused fookustatud eeskätt kahele eesmärgile:

• toidutoorme maksimaalne väärindamine Eestis;
• kõrgema lisandväärtusega kvaliteetse toorme baasil eksporttoodete tootmine ja müük.

Tegevused, mis küll väärindavad toidutarneahela vaheprodukte (nt lambakasvatuses villa töötlemine) või jäätmeid (kütte- ja soojamajandus), ei ole NS kasvualade objektiks, kuid on kindlasti objektiks tervikkäsitlusena riigi biomajanduse arengukavas.

EESMÄRK: Rohkem skaleeritavaid teenuseid ja ettevõtteid (biotehnoloogia)

ALAMEESMÄRK: Kaasata sektorisse erakapitali (varasemas faasis)

ALAMEESMÄRK: Rohkem idufirmasid sektorisse

BARJÄÄRID: Biotech sektor on võrreldes IKT-sektoriga tunduvalt kapitali-, aja- ja TA-mahukam, mistõttu tulemused on saavutatavad mitu korda pikema aja jooksul, erakapitali huvi varases faasis investeerida on madal, eriti väikeses Eestis, enamus kliente asub Eestist väljas ning seemnekapitali ning skaleerimiseks vajalikud summad on väga suured. Kuna Eestis puudub maailma mõistes biotech suurtööstus, siis sektori ärikogemuste, investorite, kontaktide ja partnerite leidmiseks tuleb leida rahvusvahelistelt turgudelt. (detailsemalt vt Lisa 7)

TEGEVUSED:

• käivitada tegevused biotech startup maastiku kujundamiseks eesmärgiga luua koostöös ülikoolide, avaliku sektori ja ettevõtetega uusi potentsiaalseid iduettevõtteid või nn isikukiirendeid
• riskikapitali ja laenuvõimaluste täiendav leidmine turule, soovitavalt fondide kaasrahastamine riigipoolse võimendamise kaudu, soovitavalt koostöö mõne Põhjamaade fondiga, et maandada väikese turu ja kompetentside riski;
• kohandada riigi toetused enam motiveerivateks kapitalikaasamise programmideks:
• arvestada rahastusel biotech’i pikemat perioodi, suuremat kapitalivajadust;
• asendada toetused kapitalitoetusega koos osaluse vahetusega;
• määrata valdkonda tundvad fondihaldurid ettevõtete kapitaliga kaasa;
• soodustada väliskapitali kaasamist koos riigikapitaliga;
• soodustada rakendusuuringute rahastust ettevõtetele koos kaasfinantseerimisega;
• võimaldada ettevõtetele taotleda rakendusuuringuid proportsionaalselt omafinantseeringutega;
• täiendada õppekavu;
• ettevõtluse ja projektijuhtimise ning tehnoloogiakursustega;
• homogeensete õppekavade sisse kombineerida võimalused lõimitud õppeks – molekulaarbioloogia, keemia, inseneeria ja bioinformaatika valdkondade sünergiaks –, arvestades konvergentsi loogikat;
• luua motiveerivad stipendiumiprogrammid meeskondadele ettevõtluse ja praktikate varaseks sidumiseks õppefaasides (bakalaureus, magister, doktor);
• töötada välja tehnosiirde tegevuskava ja Eestile sobiv mudel teadusest väljundite leidmiseks ettevõtlusesse (testBED-id, ligipöös teadustaristule, programmid ettevõtluse ja teaduse koostööks, nn väärikate startupid, riigi ja avaliku sektori, s.h KOV-de algatuste kavandamine teadlaste kaasamiseks probleemide kaasaegselt lahendamisel jms)
• jätkata BTP tegevussuundi, arvestades siinse raporti ja NS soovitusi, ning lõimida need põhimõtted biomajanduse arengukavasse;

MEETMED NS: Startup ESTONIA, Stipendiumid, TAK, klaster, rakendusuuringud

MEETMED: Rätsepmeede, Kapitalifondid, Innovatsiooniosakud

EESMÄRK: Kõrgem LV toidusektoris

ALAMEESMÄRK: Väärtusahela terviku (igas etapis) väärindamise maksimeerimine (piim, kala, teravili, liha)

ALAMEESMÄRK: Rohkem kõrge LV-ga tooteid eksportturgudele

BARJÄÄRID: sektori TA-võimekus, motivatsioon ja teadlikkus on madal, sektor on killustatud kahe ministeeriumi valitsemisalas, välisklientide ja turgude tundmine ja oskused turunduseks on madalad, kogemused alles tekivad, koostöö sektoris tootjate ja töötlejate/turundajate vahel on vähene, mis killustab sektorit ja ei võimalda eksportturgudel konkurentsivõimelist hinda, ei osata pikaajaliselt planeerida uute turgude tarvis kõrge kvaliteediliste nihitoodete arendamist ja pigem otsitakse kiiret raha (toorme väärindamata müük)

TEGEVUSED:

• võimaldada ettevõtetele taotleda rakendusuuringuid proportsionaalselt omafinantseeringutega;
• soodustama ühistegevust ettevõtete vahel välisturgudele ühise maabrändiga väljumiseks ning toetama turu-uuringute tegemist ja looma riiklikke kontakte;
• võimaldama ligipääsu Eesti väisesindajate kaudu koostööks eksportturgudel
• toetama ettevõtete haldussuutlikkust kas läbi innovatsiooniosakute vm moelt, et ettevõtted kaasaksid enam teadlasi uute tootearenduste, tehaste automatsiseerimise planeerimiseks ning turgudele minemiseks vajalike uuringute läbiviimiseks
• kutsuma ellu Eesti kvaliteetsete eksporttoodete brändi väljatöötamise ja turunduse analoogiliselt turismistrateegiaga (vt Lisa 8);
• suurendama elanike seas tervisliku toitumise teadlikkust ja selgitama neile kvaliteetse kohaliku toidu väärtusi ja siseriikliku toidutarbimise mõju majandusele (s.h venekeelse elanikkonna hulgas);
• looma eeldused tehnoloogiasiirde sildade tekkimiseks teaduse ja ettevõtluse vahel;

NS MEETMED: TAK, klaster, NPP

MEETMED: Innovatsiooniosakud, Rätsepmeede, MAK, Team Estonia

Tutvu raporti lisadega siin >

Eesti Biotehnoloogia sektor. 2014. M.Lauri (PDF) >