Biotehnoloogiate raport
Nutika spetsialiseerumise ressursside väärindamise raporti III osa: ressursside väärindamine biotehnoloogiate abil, sh toit
Kokkuvõte
Biotehnoloogia
on horisontaalne tehnoloogia, mis hõlmab eri valdkondi, nagu bio-, keskkonna-,
loodus-, tehnika- ja terviseteadused, ning mis on analoogiliselt info- ja
kommunikatsioonitehnoloogiatega (IKT) kasutusel horisontaalselt erinevates
rakendusvaldkondades tervishoiusüsteemist biomajanduseni.
Biotehnoloogiad, eriti süsteemibioloogiad, on
viimase 5–10 aasta jooksul märkimisväärselt arenenud: DNA sekveneerimise
võimekuse kasv ja hinna langus, DNA-sünteesi hinna langus, ülikõrge
läbilaskevõimemeetodite (ingl – high
throughput methods) areng (genoomika, proteoomika, metaboloomika jt
oomikameetodid), suurandmete ja modelleerimise võimekuse oluline kasv ning
sünteetilise bioloogia esiletõus viimase 5 aasta jooksul. Eeltoodud võimekused on
Eestis teaduslikul tasemel esindatud.
Globaalsed suundumused, mis mõjutavad
biotehnoloogiate rakendamist, on pidev rahvastiku kasv, vananev elanikkond,
toidu ja puhta vee nõudluse suurenemine ning energiatarbimise pidev tõus.
Biotehnoloogias kasvab oluliselt rohelise ja valge biotehnoloogia osakaal
võrreldes punase biotehnoloogiaga. Haridusse,
teadusesse ja ettevõtlusesse panustades tuleb mõista, et uued
rakendusvaldkonnad, avastused ja tooted/teenused tekivad eri valdkondade ning
kompetentside sünergiast.
Biotehnoloogia
peamised väljakutsed:
- suurendada tervena elatud aastate arvu – nii
meditsiini kui ka toitumise jms kvaliteeti lõimiv indikaator;
- asendada fossiilsed kütused taastuvate,
biomassipõhiste kütustega;
- toota efektiivsemalt ja keskkonnasäästlikumalt, kasutada
paremate omadustega tooteid (keemia-, tekstiili-, toiduainetööstus jne), edendada
jätkusuutlikku biomajandust.
Eesti
võimalused eri biotehnoloogia valdkondades kaasa rääkida on suhteliselt
tagasihoidlikud ning eeldavad paljude soodsate tegurite üheaegset
kokkulangemist, sest valdkonnad on väga kapitalimahukad ja eeldavad
väärtusahela eri osadele ligipääsu. Biotehnoloogia väärtusahela kõikide
osakomponentide olemasolu Eesti väikesel turul on realistlik ainult
toidusektoris ja jätkusuutliku biomajanduse juurutamises. Ülejäänud
valdkondades, näiteks farmaatsias, keemiatööstuses, meditsiinis või teistes
majandusharudes, on Eestil potentsiaal pakkuda eri globaalsetesse
väärtusahelatesse osakomponentide tootmist, sisendeid või üksikuid edukaid
õnnestunud nišitooteid. Seega on vaja luua ajakohastatud õppekavad, et tagada
piisav inimkapital, ning suunata ettevõtluse tegevus eelduste loomisele ja
tehnoloogiate lõimitud rakendamisele kasvuvaldkondades:
- luua lõimitud õppekavad ja meeskonnad
õppeprotsessis ning teadustegevuses;
- luua soodne maastik ja ökosüsteem teaduse ning
ettevõtluse lõimimiseks ning sildade ehitamiseks;
- luua
motiveerivaid meetmeid eri faasis ettevõtetele tootearenduseks ning leida
lahendusi, kuidas kaasata ettevõtlusse välis- ja erakapitali võimalikult
varases faasis;
- pidada
silmas, et teaduse rahastus ning riigistrateegilised valdkonnad haakuks
väärtusahela tervikluse mõttes ühtsest strateegiast.
Punane
biotehnoloogia, eriti farmaatsiatööstus, on kõige investeeringumahukam. Selles
sektoris on Eestil võimalus juurutada meditsiinisüsteemis kõrge
lisandväärtusega skaleeritavaid uusi ravivõtteid koos teenuste ekspordiga
(patsientide impordiga). Selleks on vaja luua eeldused ja kriteeriumid, et
saada ka Eestis referentse ning lõimida tervishoiusüsteemi uuenduslikke teenuseid
(regeneratiivne meditsiin, sõja-, tele-, nukleaarmeditsiin, uued prognostika-
ja diagnostikameetodid, mis kasutavad molekulaardiagnostikat jt) sünergiana e‑terviseteenustega.
Ükski valdkond ei saa olla eelisarendatud, kuid kriteeriumiks saab olla rahvusvahelisest
rahastusest kaasatava raha kaasfinantseerimisvõimaluste riigisisene toetamine
ning erakapitali kaasamise soodustamine skaleeritavate teenuste ja toodete
juurutamisse ning eksporti. Eestis on punase biotehnoloogia puhul teadusbaasi
tugevus suur pluss, kuid siiani on olnud vähe suutlikkust seda kompetentsi
ettevõtluseks pöörata ehk kommertsialiseerida. Selle muutmine peaks olema
nutika spetsialiseerumise raames biotehnoloogia peamine eesmärk.
Rohelise
ja valge biotehnoloogia valdkonnas on võtmesõnaks tehnoloogiasiirde
soodustamine majanduses. Siinjuures on kriitilise tähtsusega vajaliku toorme
olemasolu Eesti loodusvarana, mis saab peamiseks piiravaks teguriks
eksporttoodete planeerimisel (näiteks toota ekspordiks rohelisel biomassil
põhinevat energiat). Eesti roll on osaleda
väärtusahela osakomponentide tootmises protsesside kvaliteedi ja optimaalsete
lahenduste väljatöötajana, arendada katselaborina uusi lahendusi ning osaleda referentside saavutamises uute
tehnoloogiate juurutamisel. Selleks tuleb tehnilist baasi optimaalselt kasutada
ning arendada välja skaleerimistehased üleminekul teadusest ettevõtlusesse.
Analoogiliselt
on toidusektoris reaalne mitte panustada suurte ekspordimahtude kavandamisse
(takistuseks on toorme potentsiaal näiteks suurte turgude nagu Hiina jt
kontekstis), vaid leida siseturu tarbimise kõrvale kvaliteetseid nišitooteid ja
‑turge. Toidutööstuses on oluline vaadata kogu väärtusahela komponente
tervikuna ja nende kõikide etappide olemasolu Eestis, mis tagaks sektorist
maksimaalse lisandväärtuse kasvu. Seega pole toorme eksport väärindamata kujul
Eestile majanduslikult jätkusuutlik lahendus. Riigile on oluline toetada
ettevõtteid:
- soodustada väärtusahelaülest sünergilist
(näiteks ühistu omandivorme) horisontaaltasandi koostööd väärtusahela
ettevõtetes;
- soodustada TA-mahukate toodete arendust ja
turgude/klientide hõivamist;
- panustada Eesti kvaliteetse ja naturaalse toorme
brändimisele ning turundamisele sektoriteüleselt maailmaturul.
1.1 Sektori üldised andmed
Vääramatud suundumused globaalses kontekstis on
rahvastiku jätkuv 41
juurdekasv ning puhta vee ja toidu ebavõrdse jaotumise süvenemine. Arenenud
riikide kontekstis on kriitiliseks katsumuseks elanikkonna vananemine ja
tervena elatud aastad. Biotehnoloogias kasvab oluliselt rohelise ja valge
biotehnoloogia osakaal võrreldes punase biotehnoloogiaga. Piirid erinevate
biotehnoloogiate värvide vahel muutuvad järjest tinglikumaks, sest näiteks
ravimite tootmiseks kasutatakse üha enam taimede fotosünteesi mehhanisme või
sünteetilise bioloogia rakuvabrikuid. Tänu molekulaarbioloogia, inseneriteaduste
ja suurandmete modelleerimisvõimekuse lõimimisele ning uue bioloogia tulekule
on selged värvide piirid muutunud. Vt erinevaid värvide jaotusi ning nende
seoseid raporti lisast 1.
Biotehnoloogia suundumusi on mõjutanud viimastel
aastatel loodusteaduste uus vaatenurk: konvergents või uus bioloogia, mis
toetub aastakümnete jooksul saavutatud teadustulemustele ning mille puhul innovatsioon
tekib eri valdkondade liitumiskohas 42.
See annab omakorda biotehnoloogiasse uudset mõtteviisi ja seetõttu on ka biotehnoloogia
valdkonnad omavahel tugevalt põimunud.
Biotehnoloogia peamised väljakutsed:
- suurendada tervena elatud aastate arvu
meditsiini, toitumise jms kaudu; kvaliteeti lõimiv indikaator;
- asendada fossiilsete kütuste kasutamine
taastuvate, biomassipõhiste kütustega;
- toota efektiivsemalt ja keskkonnasäästlikumalt, töötada
välja paremate omadustega tooted (keemia-, tekstiili-, toiduainetööstus jne).
Biotehnoloogiasektori oluline eripära võrrelduna
näiteks IKT-sektoriga on suur TA-, kapitali- ja ajamahukus peale spetsiifiliste
nõuete ning keerukate patendistrateegiate. Selleks et jõuda idee tasandilt
tööstustasandile, tuleb biotehnoloogia ettevõtetel läbida kahekordne surmaorg,
sest sageli on tegemist uudsete lahendustega, millel puudub töötav ärimudel.
Biotehnoloogias skaleerimine on äärmiselt
kapitalimahukas 43.
Eri tootefaasides on vaja teha investeeringuid esmalt TA-tegevuse ja
tootearendusfaasis (alates 50 000 – 500 000 eurost) ning seejärel
tootmisse viimisel, kus summad ulatuvad sõltuvalt sektorist miljonitesse
(riskikapital 1–10 mln) ja kuni sadadesse miljonitesse eurodesse.
Traditsioonilise liigituse järgi vaadatav punane
biotehnoloogia moodustab 60% kogu biotehnoloogiasektorist, mis
kasvas aastal 2012 kogumahus 9% ja jõudis 304 miljardi USD‑ni 44.
Teadus- ja arendustegevuse (TA) lähenemine biomeditsiiniküsimustele jätkab
viimaste aastate muutumistrendi. Suureneb tööstuse ja akadeemia koostöö ressursside
ning ekspertide ühiseks kasutamiseks, üha sagedamini kasutatakse akadeemilist
partnerit eraettevõtte projekti elluviimiseks 45.
Koosarendus on oluline tööstuse seisukohalt, kuna sageli osutub väikeses mahus
akadeemias tehtud protsesside skaleerimine keeruliseks, kui sellega ei ole
alguses arvestatud. Kuigi tehnoloogilised teadmised on peamiselt koondunud
akadeemiasse, on seal puudu ärilistest, regulatiivsetest ja kliinilisi katseid
puudutavatest teadmistest.
OECD
riikides on tervisesektori kulutused suurenenud viimasel kümnendil umbes 4%
aastas, moodustades juba peaaegu 9% GDP-st 46, mis
tuleneb kiirelt vananevast elanikkonnast ning uutest meetoditest, mis
võimaldavad teha täpsemaid, kuid kallimaid protseduure. Peamised märksõnad on
krooniliste haiguste ärahoidmine ja tõusvad ravimihinnad. Farmakogeneetika ja
biomarkeri põhiste testide kasutamine muudab haiguste diagnoosimise ning nende
ravimise võimalusi – biomarkeripõhised testid annavad arstidele teavet haiguse
staadiumi, ravimidoosi ja -vastuse ning toksiliste mõjude kohta. Biomarkerite
tuvastamine haiguse varases faasis on äärmiselt suure preventiivse
potentsiaaliga, sest see võimaldab ära hoida kroonilise haiguse kujunemist.
Mitmeid surmavaid ja raskeid haigusi on praegu võimalik ravida ning ravimid pikendavad
märkimisväärselt inimeste eluiga. Diabeet, vähk, kroonilised hingamishaigused
ja dementsus on sotsiaalmajanduslikust seisukohast väga koormavad haigused.
Arvatakse, et aastane dementsusest tulenev kogukulu on 604 miljardit USD (1%
maailma SKP-st). Arvestades vananevat rahvastikku, oodatakse selle arvu
kahekordistumist aastaks 2030 ja kolmekordistumist aastaks 2050 47.
Samuti on oluliselt muutunud ravimite väljatöötamine, sest tööstus otsib rohtu
järjest keerulisematele haigustele (vähk, astma, diabeet), mistõttu ollakse
sageli silmitsi ebamäärase bioloogilise sihtmärgiga ja see viib
ravimikandidaatide läbikukkumisele kliinilistes faasides.
Peamised rohelist biotehnoloogiat juhtivad
tegurid tulenevad keskkonnast 48.
Biotehnoloogiliste lahenduste poole suunavad kasvav nõudlus keskkonnasäästlikult
toodetud toidu vastu, riikide soov vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni ja
pikemas perspektiivis ka tõusvad fossiilkütuste hinnad. OECD on nimetanud
kliimamuutused ja CO2
emissiooni peamisteks valupunktideks ühiskonnale. Aastaks 2030 prognoositakse,
et maailmas tarbitakse 50% rohkem toitu, 45% rohkem energiat ja 30% rohkem
vett. Aastaks 2050 on tarvis juba 70% rohkem toitu 49.
Suurenenud nõudmine paneb vanad mudelid proovile ja maailma juhtivad majandused
hakkavad kasutama lahenduste leidmiseks biopõhiseid võimalusi (nt OECD
strateegia “Bioeconomy
to 2030“) 50.
Biotehnoloogia annab arvestamisväärse panuse biomajandusse loodusressursside, nagu metsad, taimed,
kariloomad, kalad ja teised meresaadused, kaudu. Roheline biotehnoloogia
keskendub peamiselt geenmuundatud põllukultuuridele, et parandada märgatavalt toidu
omadusi ja muuta tooraine keskkonnateguritele vastupidavamaks. Biopõhise
majanduse 51
tööstuslahendused (valge biotehnoloogia)
hõlmavad kemikaalide, ensüümide ja plasti tootmist, keskkonnasaaste
neutraliseerimist, biosensoreid ning -kütuseid. Laiemalt saab biotehnoloogiat
vaadata baastehnoloogiana mitmele rakendusvaldkonnale 52.
Biotehnoloogilised lahendused võimaldavad juba praegu toota biomassist kütuseks
gaase, etanooli ja diislit. Biomajanduse aluseks on lähiajal saamas
platvormtehnoloogiad, mille abil toota eri tüüpi biomassist suurtes kogustes
tooret, mida saab kasutada produktide edasiseks sünteesiks. Näiteks on võimalik
kõrrelistest toota sukroosi, mida saab edasi töödelda isopreeniks
(autorehvitööstus), eri tüüpi biokütusteks (diisel, lennukikütused) ja isegi
malaariaravimiks (artemisinin).
Euroopa
on olnud üks maailma keemiatööstuse juhte, kuid pidev surve Aasia
keemiatööstuselt suunab vana maailma vaatama biotehnoloogia poole, et säilitada
konkurentsivõimet ning luua töökohti ja majanduskasvu. On leitud, et iga uus
töökoht USA keemiatööstuses loob 7,5 uut töökohta teistes majandussektorites. 53
Biokütuste väljatöötamine on USA-s loonud 240 000 ja Brasiilias isegi miljon
uut töökohta. OECD ennustab, et aastaks 2030 on tööstuslik biotehnoloogia
suurimat lisandväärtust andev biotehnoloogiasektor 54.
Koos
valge biotehnoloogiaga mõjutab meie tervist ja keskkonda positiivselt ka sünteetiline bioloogia 55.
Mõlemad põhinevad rakuvabrikutel, mis pakuvad jätkusuutlikku ja keskkonnasäästlikku
alternatiivi keemiatööstusele ning põlevkivikeemia produktidele. Eukarüootsetel
rakkudel põhinevad bioreaktorid toodavad juba praegu suurt valikut ühendeid,
nagu biopolümeeride prekursoreid, vitamiine, antibiootikume, ensüüme ja
terapeutilisi proteiine haiguste raviks 56 57.
Pärmi- ja imetajarakkudel põhinevad rakutehased on peamised jätkusuutliku
biopõhise majanduse trendide suunajad. Rakutehased on äärmiselt atraktiivsed
lahendused, kasutades taastuvaid süsinikuallikaid, mis põhjustavad vähest
saastatust, ning andes biosobivaid ja -lagunevaid produkte.
Kuna biotehnoloogia on väga kallis valdkond, pole
Eestil realistlikku võimekust ega mahtu, et võrrelda end suurte riikide
majanduse ja biotehnoloogia sektoritega globaalses väärtusahelas. Tuleb õppida
teiste üleminekuriikide või väikeste riikide majanduse edulugudest ja
õnnestunud lahendustest. Eestile on biopõhine majanduse väärtusahel üks
võimalus 58.
Vt globaalsete trendide üksikasjalikumat ülevaadet
ning eestvedavate piirkondade kasulikke näiteid ja soovitusi siinse raporti
lisadest 2 ja 3 – biotehnoloogia eestvedavad piirkonnad ja globaalsed trendid.
1.1.1 Eesti sektori ülevaade
Biotehnoloogia sektor
Eesti biotehnoloogia sektor on noor (valdavalt
alustavad ettevõtted), väike (käibelt ja ekspordilt) ja arenev (peamiselt
VKE-d). Sektori toetuseks oli aastatel 2010–2013 algatatud Eesti biotehnoloogia
programm. Selle tulemuslikkuse hindamine MKM poolt on veel töös. Biotehnoloogia
pikaajaline ja lõimitud programm on riigile vajalik ning selles saab arvestada
kogemusi eelmise perioodi programmist. Programmi puhul tuleb silmas pidada järgmist:
-
juhtimine ja tegevused eesmärkide saavutamiseks
peavad olema proportsioonis vahenditega, s.t programm vajab pädevat meeskonda ning
oma eelarvet;
-
programmi eesmärgid, ootused ja tegevused peavad
olema realistlikud, pikaajalised ja seiratavad ning otseses korrelatsioonis
rahaliste vahenditega;
-
programm peab olema ministeeriumide ülene, kuna
puudutab suuresti viit ministeeriumit ja vajab vastavaid volitusi tegevusteks,
s.t väljaspool ministeeriumide valitsemisala;
-
programmi ülesehitamisel saab rakendada siinse
raporti soovitusi ökosüsteemi kujundamiseks, start-up-ettevõtete eelduste loomiseks ja tehnosiirde tegevuskavaga
lõimimiseks ning toetustepõhise rahastuse asendamist kapitalikaasamise võimendamiseks
jms (sh eesmärgid, indikaatorid ja meetmed).
Üks suur erinevus näiteks Soome jt riikide
programmidega on see, et erakapitali pole biotehnoloogia sektorisse kaasatud.
Samuti puudub riigi ja sektori koostöö, millega kaasata sektori arengusse välisrahastus
(näiteks Ungari head tulemused JEREMIE 59 programmi kaudu).
Praegu saab Eesti biotehnoloogia sektorit
iseloomustada kui alles kasvavat ja ettevõtluses rakendust otsivat valdkonda.
Sektori edukamates riikides on biotehnoloogiaprogramme ellu viidud aastakümneid
(Eestis loodi esimene biotehnoloogia riiklik programm 2010. aastal). Arvestades
Eesti biotehnoloogia sektori suurt teaduspotentsiaali, saab eeldada, et
investeeringud inimestesse ja teadusesse hakkavad teiste riikide näitel ettevõtlust
mõjutama alles pärast paarikümne aasta pikkust pidevat ja mahukat investeerimist.
Kuna sektori potentsiaal on praeguseks ainult
osaliselt realiseeritud, ei ole Eesti roll sektori väärtusahelas veel lõplikult
välja kujunenud. Mitmed tegevused biotehnoloogia sektoris jäävad pigem
alusuuringute tasemele ega jõua veel lähiajal (välismaa) turule. Ideaalis
positsioneerib Eesti end biotehnoloogias TA tegevuste läbiviijana ja ka oma
toodete loojana. Kui vaadata IKT valdkonnast tuntuks saanud Stan Shih Smiling
Curve’i (vt raporti üldosa), võib näha, et nii TA tegevuses kui ka enda toodete
turuletoomises (eriti kui õnnestub luua konkreetne kaubamärk vms) peitub suur
lisandväärtus 60.
Soome kogemus näitab, et väärtusi loodi nii
edukates kui ka tegevuse lõpetanud ettevõtetes. Laiemalt tuleb näha töötajate
teadmiste arengut, loodud äri- ja teadussuhteid ning uute metoodikate ja
tööprotsesside juurutamist 61.
Soomes oodati sektoris kiiret edu, panustati uutesse õppekavadesse ja
investeeriti suurelt nii era- kui ka riigisektori poolt, kuid peagi saadi aru,
et sektor on väga ressursimahukas, ning sarnaselt mitmele OECD riigile Soome
esialgne vaimustus vaibus. Pika perioodi arvestuses on Soome biotehnoloogia
suurimaks väärtuseks peetud inimkapitali.
Eesti biotehnoloogiasektor on väike: selles on
EMTAK koodi järgi u 300 töötajat 60–70 ettevõttes. Sektori loodud lisandväärtus
on tõusnud 3 miljonilt 12,3 miljoni euroni (15 miljonini, kui arvestada TAK-ide
osa), osakaal ettevõtlussektorist on kasvanud 0,05%-lt 0,12%-ni (0,15%-ni,
arvestades TAK-e), moodustades väga väikese osa kogumajandusest (kogumajandus
sisaldab peale ettevõtlussektori valitsussektorit).
Eesti biotehnoloogiasektori 62 areng
on aastatel 2005–2012 olnud kiirem ettevõtlussektori keskmisest arengust,
lisandväärtus töötaja kohta on püsinud kõrgemal Eesti keskmisest ning töötajate
arv on kasvanud märgatavalt kiiremini hõive üldkasvust (ehkki see kasv on
viimastel aastatel mõnevõrra pidurdunud). Samas on oluline märkida, et see on
toimunud suurte riigitoetuste keskkonnas, mis moonutab pilti sektori
iseseisvast konkurentsivõimest.
Enamik ettevõtteid püüab tegutseda punase biotehnoloogia
ettevõtlusega, sest seal liigub palju raha. Kuid kuna sektor on alles kujunemas
ja noor, siis on selle arengumustreid keerukas hinnata, kuid sektori liikuvus
eri tegevusalade otsingutel on suur. Eesti sektor on tihedalt seotud
akadeemiaga ja suures sõltuvuses toetustest. Sektorit mõjutab palju riigi
poliitika (näiteks toetuste ja programmide mõju). Üksikasjalikumat analüüsi vt
raporti lisast 4 (MKM andmed ja Centari arvutuste analüüs) ning loe juba varem
viidatud Lauri (2014) biotehnoloogiasektori võrdlust Soomega.
Eesti biotehnoloogiasektoril pole globaalse
väärtusahela kontekstis erilist rolli. Kuigi Eestis on tugev baasteadus
biotehnoloogias, pole läbimurret majandusse tekkinud. Suurem osa väärtusahelast
paikneb väljaspool Eestit, mis omakorda muudab raskemaks kogu sektori
toimimise. Ühelt poolt tuleb Eesti ettevõtetel teha kulutusi, et jõuda välisturule
müüma ja õppida sealseid kliente tundma, teisalt tuleb tootmise kontekstis
omada alati partnereid rahvusvahelisel tasemel. Peamiselt ollakse globaalsete
ahelate osakomponentide tootjad või otsitakse endale võimalikke partnereid ja
turge. Igal juhul (nii toidusektor, biomajandusest kujunevad ettevõtted kui ka biomeditsiinisektori
ettevõtted) peab olema orientatsioon ka eksporditurgudele.
Biotehnoloogias on potentsiaalseks turuks nii
Euroopa, Aasia kui ka Ameerika riigid. Toidusektori puhul määrab kauguse
kaupade säilivusaeg. Raviturismi osas saab esmalt keskenduda lähinaabritele –
Venemaa, Läti, Leedu, Ukraina ja Põhjamaad. 63
Biotehnoloogiasektor saab Eestis areneda olulise
riigipoolse koostoimimise kaudu valdkondades, kus riik on oluline tellija ning
kus teadlased saavad pakkuda keskkonnas, majanduses, tervishoius,
põllumajanduses jm olevatele probleemidele uuenduslikke ning nüüdisaegse
tehnoloogiaga lahendusi. Ainus biotehnoloogiaid kasutav Eesti valdkond, kus saab
panna tervikahela maksimaalselt lisandväärtust tootma, on toidusektori väärtusahelad.
Olemasolevat potentsiaali peaks suunama ka biomajandusse.
Toidusektor
Toiduainetööstus moodustab Eesti majandusest suhteliselt suure osa
(Statistikaameti andmetel moodustab toiduainetööstuses toodetud lisandväärtus
jooksvates hindades keskmiselt 2,5% perioodil 2005–2013), seega on tema roll
riigi majanduses oluline. Toidutootmises tegutseb 13 200 inimest (u 2%
kõikidest hõivatutest). Aastal 2005 moodustas toiduainetööstuses toodetud
lisandväärtus 2,3% kogu lisandväärtusest ja hõivatuid oli 19 800. Ehkki osakaal
lisandväärtuses ei ole oluliselt kasvanud (suisa kahanenud, sest 2009. aastal
moodustas toiduainetööstuse lisandväärtus jooksvates hindades 3,3% ja 2013.
aastal vaid 2,4%), on lisandväärtus jooksvates hindades tõusnud – 64% perioodil
2005–2013. Siin on tegu ühelt poolt muu majanduse kiirema kasvuga ja teisalt on
neid suhtarve mõjutanud ka üleilmsest kriisist tingitud majanduse struktuuri
muutus.
Eesti toidusektoril on vaieldamatult oma traditsioonid juba ajalooliselt
(Eesti või, teravili jne), kuid globaliseeruvas majanduses tiheneb konkurents
lähiriikidega pidevalt. Eestil on võimalusi siseturul (tutvustada oma elanikele
kodumaa toodangut) ja ka välisturul, et leida toidule väärindatud ekspordi
võimalusi.
Impordiandmete alusel (vt lisa 5) saab öelda, et Eesti ei sõltu
imporditava toidu poolest välisriikidest ja strateegilises mõttes on see
kindlasti oluline. Kindlasti leidub aga aspekte toidupoliitika kujundamisel,
kui vaadata ekspordiandmeid ja lisandväärtuse andmeid samal ajal. Väärindamata
toidutoorme eksporti tuleb sihikindlalt vähendada ja seda enne väärindada. Näiteks
ESA andmetel moodustas piima ja rõõsa koore (kontsentreerimata, suhkru ja
magusaineteta toodetud ja väljaviidud, tonnides) eksport piimatoodangust 2013.
aastal 27,6%, 2012. aastal 23,6% ja 2011. aastal 15,7% (välja viiakse vastavalt
213 000, 170 000 ja 109 000 tonni). Seega piimatoorme eksport suureneb.
Globaalses kontekstis on haritava maa ressurss piiratud, arvestades
maailma rahvastiku pidevat kasvu ning toidu ja puhta vee nõudluse suurenemist..
Seega saab maailmas prognoosida toiduhindade tõusu koos nõudluse kasvuga.
Selles kontekstis otsitakse maailmas pidevalt lahendusi, kuidas saada rohkem
saaki, mil viisil muuta toidukultuurid ilmastikukindlamaks
jms.. Seetõttu pole Euroopa poliitika GMO suhtes perspektiivne maailmaturul
konkureerimiseks. Selles valdkonnas on Eestil ka tugev potentsiaal kaasa
rääkida.
Eesti kontekstis on ühelt poolt oluline, et me
suudame oma rahvale tagada toiduga varustatuse, ning teisalt tuleb orienteeruda
kõrge lisandväärtusega toodete eksportturgudele. Arvestades meie haritava maa
potentsiaali, saab Eestis ka toidutoorme tootmise mahtu mingil määral kasvatada,
kuid olulisem on kvaliteedile rõhuv poliitika.
Eesti
pindalast moodustavad põllumajandusmaad ligikaudu ühe viiendiku ning koos
metsadega on tegemist ühe peamise taastuva loodusvaraga. Maailmapanga andmetel
on Eesti haritava maa arvestuses elaniku kohta 18. kohal maailmas (0,476 ha
inimese kohta). Eelkõige tuleks vaadelda aga neid piirkondi, mis asuvad
lähiümbruses ning mis on nii toiduainete kui ka energeetika poolest meie
lähimad kaubanduspartnerid. Kui vaadata meie lähiümbrust, Skandinaavia maid ja
teisi Läänemere ümbruse riike, siis jääb Eesti haritava maa ressurss oluliselt
maha nii Venemaast kui ka Leedust (ise küsimus on see, kas Venemaa ressurssi,
mis ulatub meist kohati kuni 9000 km kaugusele, saab käsitleda kohaliku
ressursina). Teisalt ületab Eesti haritava maa ressurss elaniku kohta Euroopa Liidu ja maailma keskmisi näitajaid
enam kui kaks korda. Vt raporti lisas 5 toodud tabelit.
Eesti Arengufond on analüüsinud Eesti
põllumajandusmaa kasutust, uurides põllumajandusettevõtete maakasutuse ja
põllumajandustoodangu müügi seoseid. Uuringu tulemused näitavad, et
põllumajandusmaa kasutus toidutootmiseks on ebaühtlane. Ligikaudu 90% kogu
põllumajandustoodangust toodetakse 60% kasutuses oleva põllumajandusmaa
ressursi baasilt. Peale tootmise ebaühtluse on võimalik tõsta
põllumajandusmaade pindala u 10% parajasti kasutuseta olevate maade arvelt.
Arvestades alakasutuse mastaapi (kokku ligikaudu pool kogu vastavast
maaressursist), ei ole põllumajandusmaade ressurss piirav tegur toidutootmisel.
Toiduainete tootmine on piiratud pigem turunõudlusega.
Arvestades, et Eesti toormebaas on piiratud
maailmaturu mahtude mõttes, on perspektiivsem orienteeruda suure lisandväärtuse
ning rangete kvaliteedinõuetega toorme ja toodete tootmisele. Samas annab see
meie majandusele olulise lisandväärtuse: rohkem suunatust tehnoloogiatele, sh
tootmise automatiseerimisele (arvestades tööealise elanikkonna ja
maapiirkondade elanike vähenemist), ning ekspordikäibele, mis saavutatakse
lisandväärtuse abil kõrgemate palkade ja hindade kaudu.
TA tegevuse tagajärg on enamasti uue ja
lisandväärtuslikuma toote või teenuse juurutamine, misläbi peaks nimetatud
sektorites kasvama eelkõige välisnõudlus. Sisenõudlus on piiratud ja ettevõtete
arenguks on vaja vallutada uusi turge. Eesti toidusektori TA-osakaal on
ülimadal, eriti võrreldes arenenud riikidega (vt raporti lisa 5).
Toiduainetööstuse lisandväärtuse osatähtsus kogu
riigis loodud lisandväärtuses on enamikus riikides languses ning selle
peapõhjus on teiste sektorite lisandväärtuse kiirem kasv ja lisandväärtuslikumate
toodete kesine juurdekasv toidusektoris. Sellele annab tunnistust ka vähene TA
tegevus, kõrgema lisandväärtusega toodete klientidele orienteerumine (näiteks premium- ehk hea kvaliteediga piimapulbri tootmine), ettevõtluse
automatiseerimine ning kontsentreerumine (tootjate ja töötlejate koostöö
väärtusahelas). Arvestades sektori madalaid palku, on vaja suuremaid muudatusi,
et sellest lõksust välja pääseda. (vt lisa 5 jooniseid).
Seega tasub Eesti suurfarmidel mõelda mitte
toorme ekspordile, vaid selle väärindamisele kvaliteetsete pulbrite, eritoitude
ja kontsentraatide näol. Suured farmid annavad olulise eelise väikeste
talupidajate ees just hea kvaliteediga piima tootmiseks, kuna seal on
lihtsam/odavam tootmise kvaliteeti kontrollida.
Arvestades TA-kulutuste pikaajalist
tasuvusperioodi, rahvusvaheliste suhete ja kontaktide olemasolu, välisturgude
tundmist ning kontakte turgudele sisenemiseks, on selge, et uute turgude
leidmiseks on vaja ka riigi tugimeetmeid ja -poliitikat. Kui Eesti suudaks
piimasektori toormest eksporditava 27% (2013) väärindada enne eksporti hea
kvaliteediga toodeteks, nagu pulbrid,
võib see sektoris lisandväärtust märgatavalt suurendada.
Toidusektori puhul on oluline märkida, et igas
tootmisetapis tuleb lähtuda ressursi efektiivsusest ja põhitootmise
kõrvalproduktide väärindamisest (reovesi ja muud biojäätmed). See on
toiduainetööstuste puhul täielikult kasutamata potentsiaal, mida peab eraldi
rõhutama. Kõrvalproduktid energiaks või keemiatööstuse põhitooraineks ning selle
kaudu circular bioeconomy ja
ressursitõhususe arendamine – sellise tervikkäsitluse peab igas väärtusahela
etapis katma riigi kavandatav biomajanduskava.
Toiduainesektori üks probleeme (nagu ka teistel
sektoritel) on horisontaalne koostöö. Kuna Eestis on valdav projektipõhisus ja
institutsiooniline lähenemine, siis ei tea eri elualade inimesed üksteisest ega
teised neist suurt midagi: näiteks ei leia ettevõtjad üles tehnolooge ja
teadlasi ega ole kursis nüüdisaegsete tehnoloogiavõimalustega ning teadlased
pole motiveeritud otsima oma teadusele rakenduslikku väljundit. Vaja on
pikaajalist lõimitud strateegiat, mis loob ka vajalikud sillad ning soodustab
ökosüsteemi kujunemist.
Eraldi tuleks ilmselt hinnata põllumajandustoetuste mõju toidutööstuse
lisandväärtusele. Kas selle mõju pigem ergutab lisandväärtust või mitte? Kuna
Eestis pole põllumajanduse subsideerimine jõudnud samale tasemel kui mujal EL-is,
siis võib siin olla Eestil potentsiaal investeerida just kõrge lisandväärtusega
toodetesse ning avaldada suuremat mõju ka majandusele. Seejuures on kriitilise
tähtsusega, kuidas suudetakse minna rahvusvahelistele turgudele ja kas ollakse
võimelised tegema koostööd, et hõivata sektori sees uusi turge. Igale sektorile
(piim, kala, liha jne) tuleb läheneda spetsiifiliselt (kliendid, nõuded ja
turud on erinevad), kuid järgides samu põhimõtteid (tervikahela väärindamine, horisontaalne
koostöö, tehnosiire, pikaajaline planeerimine jms).
1.2 Hariduse ja TA roll biotehnoloogias
Biotehnoloogia sektorit iseloomustab suur
teadus- ja arendustegevuse osakaal käsikäes suure ebaõnnestumismääraga. Samas
tuleb silmas pidada, et TA-ga käivad kaasas mittemajanduslikud positiivsed
tulemid, näiteks kontaktid ja teadmised, mis võivad kanduda edukamatesse
ettevõtetesse.
Viimasel kahel kümnendil Eesti teaduse
rahastamise eesmärgiks olnud rahvusvaheline teaduse oivalisus on aidanud seda
taset hoida ja tõsta ning loonud biotehnoloogiaga seotud valdkondades tugevad
teadusrühmad64 65 ja teatud kriitilise
inimkapitali. Rahvusvaheline teaduse oivalisus rahastamiskriteeriumina on olnud
ettevõtlusest tulenevate arendusprojektide algatamiseks pigem ebasobiv. Neid biotehnoloogia
ettevõtteid, kes ise teadusarendustegevust suurel määral rahastaksid, on olnud
vähe, nii et seda ei saa suhtarvudes riigi panusega võrrelda. Väga harv on
riskikapitali kaasamine, samuti on kehvad laenuvõimalused.
Haridus- ja Teadusministeeriumi
sihtfinantseerimise ja Eesti Teadusfondi grantide ülevaade 2005–2012 66 näitab, et loodusteaduste valdkonnas on suurem rahastamine füüsika, keemia ja
keemiatehnika, maateaduste, protsessitehnoloogia, materjaliteaduse ning
arvutiteaduste alal. Bio- ja keskkonnateaduste valdkonnas on enam rahastatud
ökoloogia, biosüstemaatika ja -füsioloogia, biokeemia ning bio- ja
keskkonnateadustega seotud uuringud. Meditsiinis on suurema rahastusega bio- ja
kliiniline meditsiin. Loetelus on hulk tihedalt biotehnoloogiaga seotud
valdkondi.
ETIS, TKN ja ETAg andmetel tegutseb Eestis
biotehnoloogia vallas u 45 teadusrühma, millest enamik (u 30) asub TÜ-s
(tegelevad peamiselt molekulaar- ja rakubioloogia, geenitehnoloogia ning
biokeemia alase uurimistööga), u 12 tegutseb TTÜ-s (spetsialiseerudes
neurobioloogia, vähibioloogia alusuuringute, taimede geenitehnoloogia,
süsteemibioloogia ja fermentatsioonitehnoloogiaga seotud uurimisteemadele) ning
üksikud grupid on ka Maaülikoolis (2), Tervise Arengu Instituudis (1) ja KBFIs(2). 67 Üldistades võib öelda, et Eesti biotehnoloogia TA tegevus keskendub pigem
alusteaduslikule uurimistööle biokeemia ja molekulaarbioloogia valdkondades ning
näiteks kliinilisi rakendusi on suhteliselt vähe. Kuna baasteaduse suurem
potentsiaal on biomeditsiini ja sünteetilise bioloogia ning biotöötluse
valdkondades, siis on ootuspärane nendes valdkondades eeldada ka ettevõtluse
kujunemist, samuti biomajanduses ja toidusektoris tervikuna.
ETAg on perioodil 2001–2013 eraldanud teadusele
267,3 miljonit eurot.
Kuna biotehnoloogia on läbivalt eri valdkondade all (v.a
ühiskonnateadused), siis tuleb see nende hulgast projektipõhiselt eraldi välja
tuua (sh toit (0,2%) ja võrdluseks ITK (5%)). Seega saame järgmise rahajaotuse:
biotehnoloogiale on eraldatud kogusummast 26%.
Biotehnoloogiatega seotud tippkeskused, mida on rahastatud
eri allikatest perioodil 2007–2013 (algandmed: SA Archimedes ja Männik 2014 (TA
taustaanalüüs) 68):
-
Eesti siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskus
(SIME), Tartu Ülikool (biomeditsiin);
-
bioloogilise mitmekesisuse tippkeskus, Tartu Ülikool
(biopõhine majandus);
-
keskkonnamuutustega kohanemise tippkeskus ENVIRON, Eesti
Maaülikool (biopõhine majandus);
-
genoomika tippkeskus, Eesti biokeskus, TÜ Geenivaramu
(genoomiuuringud, bioinformaatika);
-
keemilise bioloogia tippkeskus, Tartu Ülikool,
Tallinna Tehnikaülikool (biomeditsiin);
-
integreeritud elektroonikasüsteemide ja
biomeditsiinitehnika tippkeskus (CEBE), Tallinna Tehnikaülikool (biomeditsiin,
bioinformaatika, IKT).
Samas EAS on aastatel 2003–2010 toetanud biotehnoloogiaettevõtteid eri
projektide (rakendusuuringud ja tootearendus) kaudu kokku 49 miljoni euroga (EAS andmetel).
Eesmärki tihendada koostööd ettevõtete ja teadlaste vahel peaksid kandma
tehnoloogia arenduskeskused, mis on loodud 2014. a seisuga Euroopa Liidu TAK-i
meetme abil (kokku kaheksa). Neist on biotehnoloogiaga seotud:
-
AS
Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus (sünteetiline bioloogia,
biotöötlus, toit, bioinformaatika);
-
OÜ
Tervisliku Piima Biotehnoloogia Arenduskeskus (toit);
-
Vähiuuringute
Tehnoloogia Arenduskeskus AS (biomeditsiin);
-
Reproduktiivmeditsiini
TAK AS (biomeditsiin).
Eesti teadusfinantseerimise instrumentide hiljutine analüüs 69 näitab, et TAK-idele pandud ootused ei ole vastavuses rahastuse loogikaga. Kuna
rahastus põhineb sarnastel ootustel teaduse oivalisusele nagu ka ülikoolide
uurimistegevus, ei saa oodata teistsugust väljundit (mõõdetakse
publikatsioonide arvu, mitte prototüüptooteid ja tootearendust või erakapitali
kaasamisvõimekust).
Eeltoodust
tulenevalt on positiivne, et tervise, toidu, keskkonna ja põllumajandussektorid
(näiteks laboriteenuste jt uuringute TA-tegevuste vajaduste katmiseks on
tagatud pealekasvuga, samas majanduses kraadiga töötajate osakaal on väga
madal. Biotehnoloogia ettevõtlussektori evolutsiooniliseks arenguks Eestis
eeldused on olemas, hüppeliseks kasvuks (näiteks suure farma rajamiseks)
vajalikku kraadiga inimkapitali ei piisa. Sellest tulenevalt on oluline
kaaluda:
kas ja kui palju loodud eeldused (teaduse
oivalisus ja tippkeskused, samuti TAK-id) panustavad ning saaksid veel
panustada TA rakendamisse ettevõtluses ja majanduses? Kas teaduse infra
investeeringud on avatud kogu Eesti ettevõtetele TA-tegevuseks, et nende
rakendus ja hõivatus oleks maksimeeritud? Kas teadusasutused on avatud
tootearenduseks, et pakkuda oma laboreid ja seadmeid ettevõtetele,
rakendusuuringutes ja rahvusvahelistes
projektides osalemiseks jms – kõigeks selleks, mis loovad eeldusi uute
ettevõtete, toodete, teenuste ja töökohtade tekkeks ning selle kaudu
majandustegevuse tekkimiseks. Järgmisel perioodil on kriitilise tähtsusega
infrasse ja baasteadusesse investeeritud vahendite oskuslik rakendamine ja
kasutamine, sh tehnoloogiasiire ning koostöö ettevõtlussektoriga.
1.3 Tugevused, nõrkused, konkurentsieelised biotehnoloogiasektoris
Nagu eespool korduvalt rõhutatud, saab
biotehnoloogiaid läbivalt lõimida teiste rakendusvaldkondade ja
majandussektoritega ning see on teadusmahukas, s.t ka kallis. See omakorda
võimaldab luua kõrge lisandväärtusega tooteid ja viia majandust
tööjõumahukamalt tehnoloogiamahukamale tasemele.
Eestis on biotehnoloogia valdkonna olulisim eelis
tugev teadus (teaduse oivalisus), maailmatasemel tippteadlased ja tipptasemel
teadustaristu, millesse on viimastel aastatel palju investeeritud. Seega on
head eeldused nii õppe-, teadus- kui ka rakendusuuringute ja tehnosiirde
läbiviimiseks. Kindlasti on tähtis seda taset hoida, aga selle kõrvale peab
tekkima ka väljund majandusse. Loodud taristut tuleb rakendada maksimaalselt,
enne kui see moraalselt vananeb.
Seega saab teaduspotentsiaali kasutada uute
ettevõtete loomiseks, eksportides rahvusvahelistes projektides osaledes oma
teadusteenuseid või tuues Eestisse rahvusvahelisi keskuseid ja luues töökohti
teadus- või rakendusteaduslike algatuste kaudu.
Kokkuvõttes on sektori olulisemad tugevused
järgmised:
- väga tugev baasteaduse tase mitmes valdkonnas 70,
71,
arvestatav teaduse tase mitmes valdkonnas;
- inimesi koolitatakse heal tasemel, alustades
juba kooliharidusest; aastate jooksul on tekkinud sektorisse arvestatav hulk
kõrgharitud töötajaid, kes on rakendust leidnud ülikoolides;
- TAK-ide positiivne mõju akadeemia ja ettevõtluse
vahendajatena.
- Eesti
väiksus ja paindlikkus, kuid piisav inimkapital ning loodusvarade (nagu mets,
biomass) olemasolu võimaldab välja töötada uudseid lähenemisi, näiteks
e-tervise põhised teenused, tootmisprotsesside optimeerimine ja muu.
Biotehnoloogiasektori puhul on oluline, et
Eestis on riiklik biotehnoloogiaprogramm aastateks 2010–2013, kuna sektor läbib
mitut ministeeriumi ja asjaomast ministeeriumi otseselt pole (HTM, MKM, SOM,
PÕM, KKM). Biotehnoloogia on OECD raporteid ja üldiseid globaalseid trende
arvestades riigi strateegilisest seisukohast oluline valdkond. Arvestades
sektori ressursimahukust, tuleb balansseerida nii ressursside liigse
killustatuse kui ka võtmearengutest mahajäämuse vahel. Seega on BTP esimese
perioodi hindamine ja jätkuprogrammi tegemine kindlasti oluline. Esimese
programmi hindamine MKM poolt on planeeritud ja tulemas.
Biotehnoloogiasektori olulisemad kitsaskohad on
kõik omavahel tihedas seoses. Ühelt poolt Eesti väiksus tingib sektori ja
siseturu väiksuse ning eeldab kohe ekspordile orienteerumist. Samas tekitab see
olukorra, kus siseriigis pole võimalik koostööpartnereid leida, vaid peab
tundma väga hästi rahvusvahelist võrgustikku ja turge/kliente. See omakorda
vähendab uute võimaluste tekkimist uute ettevõtete kujunemiseks, teadusest
ettevõtlusesse siirdumiseks või investorite leidmiseks.
Biotehnoloogiate
siirdeks ettevõtlusesse on oluline tugevdada horisontaalset koostööd akadeemia
ja ettevõtluse vahel ning luua soodne toetav ökosüsteem. Eri sektorite
vahelised sillad on olematud või nõrgad. Ettevõtluse ja ülikoolide sidumiseks
on paar TAK-i, aga pole klastreid. TAK-ide või kompetentsikeskuste roll on viia
ettevõtlusesse tehnoloogiasiire. Inkubaatorite-kiirendite-fondide puhul saab
riik toetada kapitali kaasamise võimendamise kaudu, soodustades riigi strateegiliste
konkursside kaudu TA rakendamist, nt keskkonnakaitses ja biomajanduses, aga ka
tervishoius ja toidusektoris. Vajalik on pikaajaline strateegiline tegevus.
Nutika spetsialiseerumise kasvualade
kitsaskohtade ja lahenduste osas on lahendusi toodud ka arengufondi 2013.
aastal koostatud NS kitsaskohtade ja uute võimaluste analüüsis, kus tuuakse
põhjalikult esile süsteemitõrked jm valdkonna kitsaskohad 72:
Kokkuvõtvalt biotehnoloogiasektori olulisemad
nõrkused:
- ettevõtted ei suuda konkureerida akadeemiaga
töökohtade pakkumises;
- ettevõtluskompetentsi puudus – loodusteaduse
taustaga ärijuhte ning ettevõtlikke inimesi on vähe;
- suurte edulugude puudus;
- ettevõtete toetusmeetmed ei arvesta
biotehnoloogiasektori eripärasid;
- ühiskondlik poolehoid uudsetele
biotehnoloogialahendustele on nõrk;
- sageli puudub ettevõtetel ärimudel, kuid ka
kompetents ja initsiatiiv tootmismahtu suurendada;
- biotehnoloogia pole lõimitud riiklikesse
strateegiatesse;
- siseturg on äärmiselt väike või puudub,
välisturud on veel kaugel;
- erakapitali vähene kaasamine;
- suurte välismaa ettevõtete huvi Eesti vastu
puudub. Pole võimalusi väliseksperte kaasata ja üldine vähene rahvusvahelisus
isoleerib sektorit.
Kokkuvõtvalt biotehnoloogiasektori võimalused:
- kasutada IKT edulugu ning laiendada seda luues
kuvandit (bio-)tehnoloogilisest riigist, avades turgusid ja pakkudes huvi
investoritele;
- globaalse biotehnoloogiaturu kasv, sest nähakse
suurimat potentsiaali võidelda probleemidega, nagu rahvastiku vananemine,
suurenev vajadus toidu ja kütuste (energia) järele, keskkonnasaaste; lisaks
kiire (üle 10%) kasv arenevatel turgudel;
- akadeemiast tulevaid leiutisi on rohkem, kui
neid ettevõtetes kasutatakse või kui tehnoloogiasiire suudab välisturgudele
vahendada;
- keskendumine algfaasi- ja väikeinvestoritele,
kes on rohkem huvitatud alustavatest ja väikestest potentsiaaliga ettevõtetest;
- mobiilne väärindamine, näiteks mobiilsed
biotehased;
- olemasoleva sektori potentsiaali tuleb kasutada
praegu, hiljem on sektori ülesehitamine kallis;
- paindlikkus globaalsete muutustega kohanemiseks;
- nišiturud ja kohandatud lahendused.
ja sektori ohud:
- Eesti biotehnoloogia ettevõtetest on enamik
punases biotehnoloogias, kus on maailmas järjest tugevnev konkurents ning
keeruline läbi lüüa. Globaalselt liiguvad turud punasest biotehnoloogiast
valge, rohelise ja sinise suunas;
- inimeste liikumine maalt linna;
- kompetentsi kasutamata jätmine põhjustab
majandusele ja ühiskonnale kahju;
- sektori olulisust ei teadvustata, sest pole
tõsiseid ressursside, keskkonna, energia ega puhta veega seonduvaid probleeme;
- ranged ja karmistuvad regulatsioonid piiravad
sektori arengut;
- suhteline teaduse rahastamise vähenemine
(arvestades inflatsiooni).
Arvestades eelnevat, on vaja pingutada horisontaalseks koostööks
sektorite ja ministeeriumide ning rahastusmeetmete vahel – vertikaalsena ei ole
need piisavalt võimekad, et kutsuda esile olulisi muutusi majanduse struktuuris
(teenuselt tootele, tehnoloogiamahukamaks pikemas perspektiivis).
Eesti
võimaluseks on realiseerida teaduspotentsiaal eri kompetentsidel ja luua
eeldused integreeritud sünergiaks, kusjuures selleks on vaja riigistrateegiat
nii TS osas kui ka era- ja väliskapitali võimendamiseks. Sellise kombineeritud
rahastusmudeli (riik, välis- ja erakapital) ning teaduse ja tootearenduse
rakendamine (teadus ja rakendusuuringud) samade eesmärkide täitmiseks võiks
võimendada ja luua sektoris sünergilise tulemuse. Selline mudel annaks
teadlastele võimaluse liikuda teadusest ettevõtlusesse ja teha rahvusvahelist
koostööd ning võimaldaks uutel ideedel jõuda majandusse (näiteks spinnide või
Startup-programmide võimendustena).
Analoogilise mudeli (era- ja rahvusvaheline kapital, teadus ja riik)
alusel on ellu kutsunud uue bioloogiakeskuse
(sünteetilise bioloogia 73) rahvusvaheliseks
koostööplatvormiks näiteks Singapur ja Copenhagen: nn Singapuri mudeli 74 või ka Taani 75 keskuse näitena head
eeskujud, kuna mõlemad on väikesed riigid ja baseeruvad oskuslikul ärimudelil
ja teaduspotentsiaalil. Sellise keskuse loomiseks võiks Eestis olla
potentsiaali nii sünteetilises bioloogias, regeneratiivses meditsiinis,
radiofarmaatsias kui ka genoomikas.
1.4 Toidusektori tugevused, nõrkused ja konkurentsieelised
Toidusektori peamised tugevused:
- tugev ja lai tootmisbaas, mõningane potentsiaal
toormemahtu suurendada;
- traditsioonid, strateegiliselt oluline osakaal
siseturu tarbimises;
- madal väetiste koormus, kvaliteetne ja tugev
toormebaas;
- kvaliteetne ja kõrgel tasemel tootmine ning
tooted.
Sektori nõrkused:
- sektori madal LV, ekspordis madal LV, puuduvad
kõrge LV-ga tooted;
- vähene automatiseeritus tööstuses;
- madal ekspordivõimekus (väikesed kaubamahud,
puudulikud teadmised turgudest või pole ekspertiis ettevõtetele kättesaadav);
- ebapiisavalt kasutatud TA tootmises,
teaduspotentsiaal pole piisavalt kättesaadav.
Olulisemad võimalused:
- tugev TA-potentsiaal ja teadlaskond (sordi- ja
tõuaretus, sünteetiline bioloogia jt biotehnoloogiad, molekulaarbioloogia,
laboriteenused ja infra, bioinformaatika jne);
- elanikkond hindab tervislikku toitumist
suhteliselt kõrgelt (aga on hinnatundlik);
- kohalik toore võimaldaks toota eritoitu;
- ekspordivõimalused ja turud pole piisavalt
avastatud;
- kohalikul turul on veel potentsiaali (50–80%
tarbib kohalikke tooteid).
Suuremad ohud:
- poliitilised mõjud põhjustavad turgude
äralangemist;
- tööjõud kallineb;
- kaubanduse konsolideerumine siseturul (luuakse
eriti madala hinnaga tootemargid, nagu private
label).
Kuna Eestis on suhteliselt vähe TAK-e ja
toidusektoris klastrid üldse puuduvad, siis sidusasutusi märkimisväärselt pole.
Ainus kompetentsikeskus on Polli keskus ja lisaks on kaks TAK-i: Piima TAK ja
TF TAK. Mõlemad on esimeseks sammuks luua koostööd ettevõtete ja teaduse
vahele. TF TAK-i tegevusvaldkond on lisaks toidusektorile süsteemitehnoloogiad
ja bioinformaatika laiemalt, samas Piima TAK on suhteliselt kitsalt
spetsialiseerunud. TAK-ide põhiülesanne on haarata maksimaalselt laia spektrit
ettevõtteid samade tehnoloogiate rakendamiseks. Uuel perioodil on laienemiseks
teatud kogemused olemas. Pigem on probleemiks ettevõtete vähene motivatsioon
või teadlikkus, kuna TA-arendusteks on vaja pikaajalisi plaane, kuid
pikaajalisteks teadusinvesteeringuteks ei suudeta rahaliselt piisavalt panustada.Seda
olulisem roll on Maaülikoolil horisontaalse koostöö ja ökosüsteemis sillana
ettevõtluse ja teaduse vahel.
On selge, et igas valdkonnas ja sektoris (liha,
kala, teravili jne) ei ole TAK vajalik, kuid erinevate vajaduste paremaks
katmiseks on võimaluste valik ja paindlikkus olulised – näiteks ülikoolide,
kompetentsikeskuste või teiste õppe-teadusasutuste (Olustvere) rolli
laiendamine tehnosiirde, koostööprojektide, võrgustike (klastrite) või riigi
aktiivsuse kaudu. Üks olulisemaid suundi
on kindlasti TS näol ülikoolide juures veel kujunemas, kuna ülikoolid on pidanud
enda peamiseks rolliks õppe- ja teadustegevust, s.t nad ei näe enda rolli rakendusteaduses
ega riigi majandusse panustamises tehnoloogiasiirde kaudu ja teadmiste lõimimisel
kogu ühiskonda (näiteks elanike teavitamisega).
Praeguseks on peamine tähelepanu toidutootjatel
olnud orienteeritud lähiturgudele (Põhjamaad, Venemaa, Baltimaad) eeskätt
transpordi ja säilivusaja piirangute tõttu, milleks on üldiselt 600 km trajektooriga arvestatud. Ühelt poolt on võimalik leida
lahendusi koostöös teadlastega pakendi ja säilitustingimuste parandamiseks, et
trajektoori ulatust laiendada, kuid teisalt on otstarbekam leida nišitooteid,
mis eeldavad parema kvaliteedi ja lisandväärtusega toodete tootmist, mille
ekspordiulatuse diameeter võib Iirimaa näitel olla üleilmne. See eeldab
riiklikku strateegiat – selleks ei piisa tootjate eraldiseisvast turgude
hõlmamisest. Eksootiliste turgude leidmine võib sõltuda alati soodsatest
lähikontaktidest (nt Omaan vms), kuid riigi majanduse aspektist on oluline
riigi strateegiline lähenemine. Selleks on vaja liikuda Eesti toidu ekspordi
märgi ja turundusprogrammi suunas. Eesti firmad ei suuda üksi konkureerida
teiste maade või suurte kontsernide turundusstrateegiatega maailmaturul.
Siinkohal on strateegiliselt oluline, et Eestis
töötataks välja ühine kontseptsioon Eesti maabrändi loomiseks. Alternatiiviks
on päritolumaa brändi väljatöötamine, kuid selle kujundamine sihtturgudel on
keerulisem 76. Eesti
maabrändi väljatöötamise vajadus on selgelt esile kerkinud fookusgruppidest
ning ettevõtetega konsulteerides, samuti turundusekspertide arvamusele
tuginedes (A-M. Naarits). Kriitiline on koostöö erinevate sektorite vahel, et
tagada sünergia ja ressursside parem kasutus. Mõistlik
on korralikult läbi mõelda uue märgi kontseptsioon ning seejuures pole oluline
mitte ainult märk, vaid ka selle taga olev usutav ja konkurentsivõimeline sisu
(lugu + kvaliteet). Oluline on see, et ekspordiks loodava maabrändi loomiseks
teeksid koostööd nii MKM kui ka PÕM 77
ja ekspordisektorid (toit, puit jt). Teiste riikide kogemus näitab, et ühine
maabränd mõjutab eksporti.
2 Valdkonna eesmärgid ja indikaatorid
2.1 Biotehnoloogiasektor kitsama definitsiooni kohaselt (OECD määratluse järgi)
Biotehnoloogia puhul on Eestil tugev teadusbaas,
kuid senine edukus ettevõtluses on piiratud. Seetõttu on vaja rõhutatult
tegeleda sellega, et rohkem teaduslikku tugevust äriks pöörata ning luua
tooteid, mis on skaleeritavad (teenuste suuna täienduseks). See aitaks luua sektoris
ettevõtluse toel kõrgemat lisandväärtust.
Valdkondlik eesmärk: luua rohkem ettevõtteid biotehnoloogiasektorisse; luua
uusi kõrge lisandväärtusega tooteid ja teenuseid, sidudes teadusliku
kompetentsi ettevõtlusega.
Biotehnoloogiasektor on piisavalt väike, et sõltuda
sellest, milliseks kujuneb üksikute ettevõtete turusituatsioon, mistõttu
sektori agregeeritud näitajaid iseloomustab ka suur volatiilsus – kogu
sektori lisandväärtus inimese kohta võib
kõikuda aastate kaupa kolmandiku ulatuses. Seetõttu on selle sektori igasuguse
tuleviku prognoosimisel tegu arvestatava määramatusega.
Ühe võimaliku stsenaariumi võib leida
lähiminevikku ekstrapoleerides – eeldada, et töötajate arv kasvab 2012. ja
2021. aasta vahel umbes sama palju, kui ta kasvas perioodil 2005–2012, ehk
umbes kahekordseks (see tähendab eeldust, et kasvu hiljutine peatumine on olnud
ajutine reaktsioon rahvusvahelise majanduskeskkonna halvenemisele
majanduskriisi tingimustes, ning kasv jätkub edaspidi vaid veidi aeglasemas
tempos, kui see on olnud vaadeldaval perioodil).
See tähendaks siiski üsna märkimisväärset, 8%
töötajate arvu kasvu aastas. Perioodi lõpus eeldaks see stsenaarium 50 inimese
lisandumist iga aasta.
Lisandväärtus töötaja kohta jääb selle
stsenaariumi juures umbes kolmandiku võrra kõrgemaks Eesti keskmisest
lisandväärtusest töötaja kohta, ehk kasvab samas tempos tööviljakuse üldkasvuga
Eestis (joonis 7).
Selline stsenaarium viiks töötajate arvu aastaks
2021 umbes 725 inimeseni (väljaspool tehnoloogia arenduskeskusi, joonis 20) ning (võttes aluseks Rahandusministeeriumi
pikaajalise prognoosi tööjõu tootlikkuse kasvu ning inlflatsiooni kohta) lubaks
lisandväärtuseks töötaja kohta ennustada jooksevhindades umbes 52 000 eurot (praeguste
hindade puhul u 40 000 eurot töötaja kohta).
Sektori kogulisandväärtus oleks seega 38
miljonit eurot ja tema osakaal kogumajandusest kasvaks seoses sektori
laienemisega umbes kahekordseks – veerandi protsendini. Selline indikaator peegeldab
hästi seda, kas biotehnoloogia teadmust suudetakse kommertsialiseerida või
mitte.
Samas on selge, et mõned üksikud edulood või
suurema ettevõtte ebaõnnestumine võib seda pilti kiiresti ja oluliselt muuta.
Kokkuvõtvalt: biotehnoloogia
sektori eesmärk on luua uusi kõrge lisandväärtusega tooteid ja teenuseid,
sidudes teadusliku kompetentsi ettevõtlusega. Selle eesmärgi saavutamise
kriitiline eeldus on tehnoloogiasiirde riiklik tegevuskava ja suutlikkus
rahvusvahelist kapitali kaasata.
2.2 Toidusektori eesmärgid ja indikaatorid
Toiduainesektori
lisandväärtus töötaja kohta oli 2011. aastal 17 200 eurot, moodustades sellega
vaid 77% Eesti ettevõtete keskmisest lisandväärtusest. Sel aastal töötas
sektoris 12 610 töötajat, seega on tegu üsna suure sektoriga – kõrgema
lisandväärtuse poole tuleb liikuda igas väärtusahela lõigus: taimekasvatus ja
sordiaretus, sööda ja toorme kvaliteet, tõuaretus ja ohutuse seire, töötlemise
automatiseerimine ja juhtimise tõhustamine, uute kõrge LV-ga toodete
arendamine, säilivusaegade ja pakendite arendus, kõrvalproduktide väärindamine,
turgude-klientide seire ja turundus, elanike teavitamine ning teadlikkuse
kasvatamine.
Toidusektori
terviku eesmärk on suurendada LV-d. Selleks on Eestis palju potentsiaali.
Lisandväärtuse kasvu toidusektoris mõjutavad tegurid, mida tuleks arvestada
eesmärgi saavutamiseks:
- toiduainetööstuse automatiseerimine, arvestades
selle praegust madalat tehnologiseeritust ja väga väikseid palku. Suurenev
surve palkadele paneb investeerima tehnoloogiasse ja kõrgema TA-mahukusega
toodetesse, et surutisest väljuda;
- toidutoorme väärindamine enne selle
eksportimist, kusjuures eksportimiseks on stabiilsema hinnatasemega ka parema
kvaliteediga toore ja sellest tehtud tooted;
- kõrgema lisandväärtusega toodete niši leidmine,
millele saab leida sobivaid eksportturge. Arvestades, et Eesti toormebaas on
maailma turu mastaabis väga väike, siis peakski otsima nišše spetsiifilistele,
mitte väga laia turuga toodetele, näiteks eritoitudele, nagu imiku- ja
gurmeetooted vms, või toitudele, mis on mõeldud eri toitumisnäidustusega
tarbijatele (laktoosivabad või lisaainetega rikastatud toidud vms).
Võtmeteema kõikide tegevussuundade osana on tootearendusel, et kasutada rohkem
uuendusi ja tuua turule uusi tooteid. See võimaldaks kõrgema lisandväärtuse poole
püüelda ning aastaks 2021 saab sektori jaoks seada eesmärgiks, et
nominaalhindades oleks sektori lisandväärtus töötaja kohta 38 000 eurot,
mis tähendaks, et kui 2011. aastal oli sektori lisandväärtus töötaja kohta 23%
madalam Eesti keskmisest, siis 2021. aastaks peaks see vähenema vaid 10% peale.
Kokkuvõtvalt: Toidusektori eesmärk on kõrgem LV, mis
saavutatakse kõrgema LV-ga tootearenduse kaudu ning ettevõtete
automatiseerimise ja uute eksportturgude hõivamisega. Eesmärk on peatada lisandväärtuse
langus ja seda vähendada, et see oleks 2021. aastaks 38 000 eurot inimese kohta. Selleks on vaja
toorme väärindamata eksport minimeerida ning soodustada kvaliteetse toorme
tootmist ning kõrge TA-mahukusega toodete investeeringuid põllumajandus- ja NS
meetmetega.
Indikaatorite
peatüki kokkuvõttes saab tuua välja olulisemad indikaatorid eesmärkide
mõõtmiseks biotehnoloogia ja toidu sektoris:
Rohkem
skaleeritavaid teenuseid ja ettevõtteid (biotehnoloogia)
- biotehnoloogia
ettevõtted ja lisandväärtus (sh palgad, eksport, töökohad), uute start-up’ide arv (SuE statistika);
- erakapitali
kaasamise osakaal ettevõtetesse (protsent käibest, erakapital); seires oleks
vaja hinnata nii teaduse, riigikapitali kui ka erakapitali osakaalu dünaamikat;
- erakapitali
kaasamise osakaal teadustöödesse (ülikoolide lepingute mahu dünaamika,
ettevõtete kapital eurodes);
- TS-siirde
programm ja tegevuskava (ülikoolide spinnide arvu dünaamika, osalus TAK-ides,
klastrites, kompetentsikeskustes, raku-uuringute maht, IO, patendid);
- tootearenduse
programm ja tegevuskava (ettevõtete arv, kes on kaasanud riigikapitali
erainvesteeringutesse, erainvesteeringute dünaamika eurodes).
Kõrgem LV toidusektoris (Väärtusahela terviku
(igas etapis) väärindamise maksimeerimine (piim, kala, teravili, liha), rohkem
kõrge LV-ga tooteid eksportturgudele
- minimeerida
toorme (nt toorpiima) eksport (0–5%);
- tõsta
toidusektori lisandväärtust (kõrgema lisandväärtusega toodete, suurema ekspordi, palkade tõstmise ja
tööstuse automatiseerimisega).
3 Kasvuala ja niššide valiku selgitus
3.1 Niššide valik biotehnoloogias
Teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogrammi
(TIPS) poliitikauuring nutika spetsialiseerumise võimalustest ja väljakutsetest
Eestis kuni aastani 2020 78
soovitab mitte lähtuda suurriikide populaarsetest eelisarendatavatest
valdkondadest. Selle dokumendi koostajad pooldavad suhteliselt laia valikut,
mis arvestaks olemasolevaid valdkondi, kuid ei piiraks ka uusi ideid,
soodustamaks alt-üles-lähenemist (ingl bottom-up).
Biotehnoloogia nišis on eesmärk maksimaalselt
kasvatada sektori töökohtade arvu ning suurendada sektori kõrge
lisandväärtusega teenuste/toodete käivet ja hõivet. Viidates TIPSi raportile ja
asjaolule, et Eesti biotehnoloogiasektor on väga väike, on olemas tugev
argument detailsemate niššide väljatoomise vastu. Biotehnoloogiate niššide
puhul on olulisim eesmärk panustada sektori aktiveerimisele 79 ning luua
aktiivsusele innustav keskkond, kus raha eraldamine otsustatakse eeldatavate
tulemuste ja panuste järgi.
Biotehnoloogia
jaguneb neljaks nišiks, mida Eestis eelisarendada:
- biotehnoloogia
meditsiinis (biomeditsiin);
- biotöötlus/-tehas
(biorefinery);
- bioinformaatika;
- tervist
toetav toit.
Biotehnoloogia niššide puhul on oluliseks
kriteeriumiks skaleeritavad ja kõrge lisandväärtusega teenused või tooted,
eelduse ning potentsiaaliga eksportturgudele.
Biotehnoloogia niššide kirjeldus ja selgitused on üksikasjalikumalt
toodud lisas 6.
Toidusektori niššide puhul on hõlmatud kogu toidutarneahela tegevused,
mis suurendavad sektori LV-d ning lähtuvad hea kvaliteedi ja tervisliku toidu
eesmärkidest.
Toidusektori
nišiks on toiduainetööstuse rakendused, mille eesmärk on biotehnoloogiliste meetoditega säilitada ja
tõsta toiduainete tervistavaid omadusi (läbi kogu toidutoorme tarneahela ja
töötleva tööstuse), hinnates kvaliteeti ja toiteväärtust, kasutades selleks
tõenduspõhiseid laborimeetodeid. Selles nišis on tegevused fookustatud eeskätt
kahele eesmärgile:
- toidutoorme maksimaalne väärindamine Eestis;
- kõrgema lisandväärtusega kvaliteetse toorme
baasil eksporttoodete tootmine ja müük.
Tegevused,
mis küll väärindavad toidutarneahela vaheprodukte (nt lambakasvatuses villa töötlemine)
või jäätmeid (kütte- ja soojamajandus), ei ole NS kasvualade objektiks, kuid on
kindlasti objektiks tervikkäsitlusena riigi biomajanduse arengukavas.
4 Valdkondlikud barjäärid ja tegevused
EESMÄRK:
Rohkem skaleeritavaid teenuseid ja ettevõtteid (biotehnoloogia)
ALAMEESMÄRK:
Kaasata sektorisse erakapitali (varasemas faasis)
ALAMEESMÄRK:
Rohkem idufirmasid sektorisse
BARJÄÄRID: Biotech
sektor on võrreldes IKT-sektoriga tunduvalt kapitali-, aja- ja TA-mahukam,
mistõttu tulemused on saavutatavad mitu korda pikema aja jooksul, erakapitali
huvi varases faasis investeerida on madal, eriti väikeses Eestis, enamus
kliente asub Eestist väljas ning seemnekapitali ning skaleerimiseks vajalikud
summad on väga suured. Kuna Eestis puudub maailma mõistes biotech suurtööstus,
siis sektori ärikogemuste, investorite, kontaktide ja partnerite leidmiseks
tuleb leida rahvusvahelistelt turgudelt. (detailsemalt vt Lisa 7)
TEGEVUSED:
- käivitada tegevused biotech startup maastiku
kujundamiseks eesmärgiga luua koostöös ülikoolide, avaliku sektori ja
ettevõtetega uusi potentsiaalseid iduettevõtteid või nn isikukiirendeid
- riskikapitali ja laenuvõimaluste täiendav
leidmine turule, soovitavalt fondide kaasrahastamine riigipoolse võimendamise
kaudu, soovitavalt koostöö mõne Põhjamaade fondiga, et maandada väikese turu ja
kompetentside riski;
- kohandada riigi toetused enam motiveerivateks
kapitalikaasamise programmideks:
- arvestada rahastusel biotech’i pikemat perioodi, suuremat kapitalivajadust;
- asendada toetused kapitalitoetusega koos osaluse
vahetusega;
- määrata valdkonda tundvad fondihaldurid
ettevõtete kapitaliga kaasa;
- soodustada väliskapitali kaasamist koos
riigikapitaliga;
- soodustada rakendusuuringute rahastust
ettevõtetele koos kaasfinantseerimisega;
- võimaldada ettevõtetele taotleda rakendusuuringuid
proportsionaalselt omafinantseeringutega;
- täiendada õppekavu;
- ettevõtluse ja projektijuhtimise ning
tehnoloogiakursustega;
- homogeensete õppekavade sisse kombineerida
võimalused lõimitud õppeks – molekulaarbioloogia, keemia, inseneeria ja bioinformaatika
valdkondade sünergiaks –, arvestades konvergentsi loogikat;
- luua motiveerivad stipendiumiprogrammid
meeskondadele ettevõtluse ja praktikate varaseks sidumiseks õppefaasides
(bakalaureus, magister, doktor);
- töötada välja tehnosiirde tegevuskava ja Eestile
sobiv mudel teadusest väljundite leidmiseks ettevõtlusesse (testBED-id,
ligipöös teadustaristule, programmid ettevõtluse ja teaduse koostööks, nn
väärikate startupid, riigi ja avaliku sektori, s.h KOV-de algatuste kavandamine
teadlaste kaasamiseks probleemide kaasaegselt lahendamisel jms)
- jätkata BTP tegevussuundi, arvestades siinse
raporti ja NS soovitusi, ning lõimida need põhimõtted biomajanduse
arengukavasse;
MEETMED
NS: Startup
ESTONIA, Stipendiumid, TAK, klaster, rakendusuuringud
MEETMED: Rätsepmeede,
Kapitalifondid, Innovatsiooniosakud
EESMÄRK:
Kõrgem LV toidusektoris
ALAMEESMÄRK:
Väärtusahela terviku (igas etapis) väärindamise maksimeerimine (piim, kala,
teravili, liha)
ALAMEESMÄRK:
Rohkem kõrge LV-ga tooteid eksportturgudele
BARJÄÄRID: sektori
TA-võimekus, motivatsioon ja teadlikkus on madal, sektor on killustatud kahe
ministeeriumi valitsemisalas, välisklientide ja turgude tundmine ja oskused
turunduseks on madalad, kogemused alles tekivad, koostöö sektoris tootjate ja
töötlejate/turundajate vahel on vähene, mis killustab sektorit ja ei võimalda
eksportturgudel konkurentsivõimelist hinda, ei osata pikaajaliselt planeerida
uute turgude tarvis kõrge kvaliteediliste nihitoodete arendamist ja pigem
otsitakse kiiret raha (toorme väärindamata müük)
TEGEVUSED:
- võimaldada
ettevõtetele taotleda rakendusuuringuid proportsionaalselt
omafinantseeringutega;
- soodustama ühistegevust ettevõtete vahel
välisturgudele ühise maabrändiga väljumiseks ning toetama turu-uuringute
tegemist ja looma riiklikke kontakte;
- võimaldama ligipääsu Eesti väisesindajate kaudu
koostööks eksportturgudel
- toetama ettevõtete haldussuutlikkust kas läbi
innovatsiooniosakute vm moelt, et ettevõtted kaasaksid enam teadlasi uute
tootearenduste, tehaste automatsiseerimise planeerimiseks ning turgudele
minemiseks vajalike uuringute läbiviimiseks
- kutsuma ellu Eesti kvaliteetsete eksporttoodete
brändi väljatöötamise ja turunduse analoogiliselt turismistrateegiaga (vt Lisa 8);
- suurendama elanike seas tervisliku toitumise
teadlikkust ja selgitama neile kvaliteetse kohaliku toidu väärtusi ja
siseriikliku toidutarbimise mõju majandusele (s.h venekeelse elanikkonna
hulgas);
- looma eeldused tehnoloogiasiirde sildade
tekkimiseks teaduse ja ettevõtluse vahel;
NS
MEETMED:
TAK, klaster, NPP
MEETMED: Innovatsiooniosakud,
Rätsepmeede, MAK, Team Estonia
Tutvu raporti lisadega siin >
Eesti Biotehnoloogia sektor. 2014. M.Lauri (PDF) >